1924. aasta august

Jaanuar *** Veebruar *** rts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli  *** September  ***  Oktoober *** November *** Detsember

 

Keilas, 1. augustil 1924

Esmaspäeva, 28. juuli õhtul sõitsime Greenbergiga, omi naisi kaasa võttes, Tuula mõisa teliskivivabriku alla vähki püüdma. Kaasas olid minu püügiriistad. Need jagasime jõe ääres pooleks. Mina panin söödaks loomamaksa, tohter konnad. Vahe oli sellest püügist silmaga nähtav – mina sain 80 vähka, tohter – 150; pealegi panin lõpupoole minagi konnad söödaks. Oli jällegi üsna soe öö ja taevas väga ilusad pilved. Meie olime neljakesi Peksi pikkvankriga, millel minu hobune ees.

Teisipäeval tuli mulle kange himu korra ka mere ääre minna ja meres supelda. Sõitsin väikese Hildaga Joale. Joalt mõtlesin mereäärt mööda kunni Lohusaluni ära käia, kuid ettevõte jäi pooleli. Tükk maad Keila jõesuust Lohusalu poole ära käies tuli meile üks maanina vastu, kus palju kiva ja kaldale uhutud palju adru, mis seal mädanenud, mullaks saanud ja muld omakorda taimekasvuga kaetud. Mereäärset liiva, mis muidu igalpool, ei ole enam nähagi. Et mereäärne soiseks maaks muutub, mis hästi pealgi ei kanna, mõtlesime kõrgemale, kalda peale astuda. Kõrgema kalda peal ja sees on aga, nagu ennemaltki teadsin, ussid pesitsemas. Pealegi kasvab Joal igasugu põõsarämpsu. Tõstsin Hilda üles kaldale ja tahtsin, et ta jalad usside pärast jälle kinni paneks. Hildal oli vaade mere poole, mina seisin ka juba kalda peal, kui korraga loogeldes minu eest põgenema hakkas uss. Ja otse Hilda paljaste jalgade poole lookles! Ma olin sel korral väga kärmas. Oli veel mõni toll uss Hilda jalgadest eemal, kui Hilda õhku tõstsin ja kaldast ühes temaga alla hüppasin. Uss kadus kaldasse. All, kivide vahel nägime ussikesta, mida ta seal hiljuti vist ära oli ajanud. Olime mõlemad ehmatanud ja pöördusime tagasi Joa poole, kus võsastiku ja mere vahel ometi on hea hulk liiva, mille peale uss ei tule. Seal läksime siis suplema. Tegin 7 ülesvõtet Joal. Hobune oli mul Riimanni talli lahtise katuse all.

Eila käisin Tallinnas. Minuga ühes sõitis ka Alide, kes Eduardi naist ja last Elva viima läks. Linnas läksime Eduardi ukse all lahku. Mina läksin poodidesse, Krediit-Panka oma jooksva arve raamatut korda seadma, sealt Leib’i juure. Leib’iga käisime turul ja sõime tema juures lõunat. Kell 4,10 sõitsin Tallinnast välja, tellides enne Leibi telefoniga Hilda enesele hobusega jaama vastu, sest ma tõin ka kalu ja maasikaid, mida jala raske oleks olnud koju tassida. – Kommunistid jagasid eila lendlehti Tallinnas, kutsudes ilmasõja 10. aastapäeva puhul meeleavaldusele.

Keilas, 8. augustil 1924

Esmaspäeval, 4. augustil oli vilus 22°R sooja veel õhtu eel! B.Leib oli laupäeval siia sõitnud ja esmaspäeval käisime Keila jões. Jõevesi oli suurepäraline, soe. Ma olin kaua aega vees ja pesin ennast hästi puhtaks. Leib võttis enam jagu aega kaldal päikesevanni.

1. augustil olin Hildaga Dr. Greenbergi sünnipäeval. Seal oli veel loomatohter oma prouaga ja ühe sugulase – üliõpilasega, tohtriproua isa Dünaburist, agronoom Kalm prouaga, proua Sinisoff[1], kelle mees ka hiljem tuli. Kalm’udega kaasas oli Dr. Raamot[2], põllutööministri abi. Jõime esmalt kohvi ja sõime kringlit. Pärast oli õhtusöök, kus ka vähki söödi, õlut joodi, mõni ka veini ja viina katsus. Kell ½ 2 saime koju. Vähki oli tohter oma äiaga püüdmas käinud, saades 200 tükki sealsamas Tuulas, kus ta meiegagi käis.

Teisipäeval, 5.aug. käisid siin Kalm’ud ja proua Sinisoff. Kalm laskis oma ristikheina koormad üles võtta. Fotografeerisin ka külalisi ühes minu perega viljaredelite otsas. Jõime koos kohvi ja maitsesime veini.

Leib oli teisipäeval Tallinnas, kolmapäevast täna hommikuni oli ta siin. Täna sõitis ta jälle Tallinna, et homme vast õhtul tagasi tulla.

Esmaspäeval, 4.aug. käisin Humala Adra külas haige juures. Nägin Humalas juba rukist lõigatavat. Meil hakati täna rukist lõikama. Kuigi baromeeter kõrgel – 763 (tõusis täna hooga), sajab pikaldastviisi vihma. – Hobune saadeti vaksalisse, sest Hilda vend, Türi õpetaja ühes oma prouaga tahavad meile tulla, nagu Tallinnast telefoneerivad.


[1]Hilda Sinisoff (eestistatult Sinisoo, neiupõlves Salm), noorena Tallinnas 
näitlejanna, ärimees Joakim Puhki naise Anna vend Hans Sinisoffi abikaasa; 
tütar Ria Perem oli Ellinor Köögardali klassiõde ja sõbranna; Joakim Puhki 
abieluvälise poja Mark Sinisoo ema.
[2]Jaan Raamot (1873 -1927), põllumajandustegelane ja poliitik; õppis Königsbergi 
ülikoolis agronoomiat,omandas 1905 doktorikraadi; 1911 asutas koos abikaasa 
Mari Raamotiga Raadi vallas kodumajanduskooli; 
1912 -1917 Vene IV Riigiduuma liige;1917 Vene riigipanga komissar ja Soome 
ülemkomissari abi, hiljem Eesti Ajutise Valitsuse põllutöö – toitlusminister, 
hiljem ministri abi; 1917 ühines Eesti Maarahva Liiduga, temast sai selle 
tähtsamaid tegelasi.Eesti Maapäeva ja Asutava Kogu liige. 
1919 Eesti Agronoomide Seltsi asutajaid ja selle esimene esimees. 
1920. aastate alguses vahendas kaupa Nõukogude Venemaale, 
hiljem oli kaubalaevade omanik; 1926. aastast kuni surmani juhatas
 Jäneda põllutöökooli.

Keilas, 17. augustil 1924

Eile vaatasin korra jälle termomeetrit – oli 22°R vilus. Seega oli jällegi üks kõige soojematest päevadest meie isegi soojal suvel.

Keilas, 19. augustil 1924

Ei ole olnud kirjutamise võimalust, sest päevad on möödunud kiiresti. Eila ja täna müristas, sajab ka sagedasti sooja vihma. Terve eilane päev tegin päevapilte, sest Hilda õde Alide tahtis saada suuremat kogu neist kohtadest, mida ka tema tunneb ehk kus tema pildi peal, ja nüüd viimasel silmapilgul – homme sõidab ta jälle Paide oma koha peale – tegin selle kogu enam-vähem valmis.

Läinud nädalil käisin suvitamas, nimelt Sillamäel Leib’i suvimajas. Leib oli laupäeva 9. aug. õhtust saadik jälle meil. Reede õhtupoolikul tuli siia ka Türi õp. Kuusik oma prouaga. Et need muuseas ka Viru randa soovisid näha, sõitsime esmaspäeva hommikul – minu pere jäi seekord koju – Keilast Tallinna. Tallinnast telefoneeris Leib oma suvimaja lähedale kellegile, et hobused jaama vastu saadetaks. Kell 5 p.l. sõitsime Tallinnast Vaivara poole. Keilast on sinna raudteel 212 kilomeetrit ja maksab pilet praegu 319 marka. Kui meie Keilast Tallinna jõudsime, oli seal Baltiski rong sõiduvalmis, ja Leib nägi Alide-preilit, kes 1 ½ nädalat Elvas ja Tartus viibis, ja kutsus ka selle kaasa, tema sõidupiletit ära müües. – Juba raudteel sai meeleolu rikutud, sest õp. Kuusik teeb magedaid naljasi ja ei kannata sugugi mitte, kui temale mõne soolasema naljaga vastatakse – on ju mehel närvid nähtavasti hoopis otsas. Nõnda sai tal tee peal mitu korda süda täis – muidugi minu peale. Ta ei oska kahjuks seda elementaarsetki lauset elus tarvitada: „Mida sa ei soovi enesele, seda ära tee ka teistele mitte!“ Ise armastab ta teisi pilgata, kuid hoitagu selle eest, kui teine ka pool sellest pilkest tagasi annaks! Siis on tarkus otsas ja igapäevased labased sõimusõnad sajavad! – Nõnda siis oleks tõesti parem olnud, kui seda herrat kaasas ei oleks olnud, kuid sellegi peale vaatamata läks reis päris hästi korda, sest näha ja käia sain palju.

Esimesel sealoleku päeval käisime Leib, Kuusikud, Alide, Leib’i õetütar stud theol Lydia Kurrikoff[1], stud med. preili Patte ja mina – Päite rannas. Tegin seal ülesvõtteid ja jõime 4 toopi sooja piima läbi õlekõrte. Teisel päeval, kolmapäeval 13. augustil sõimas õp. Kuusik mind ninatargaks tühise asja pärast. Eelmisel päeval oli ta väga väsinud ja kõht vist tühi, sest meie läksime pärast hommikusööki välja ja tulime alles päikese loojaminekul koju. Nüüd nõudis ta kolmapäeva hommikul ühtepuhku, et mis kella ajal koju tuleme. Mina viisin aga läbi, et pangsiooni perenaise proua Schultzile kojutulekuks määramata aeg jäeti. See vihastas Paulikest. Olime rõdul lõppeks kolmekesi – Kuusikute paar ja mina. Seni oli Paul minuga rääkinud ja ütles korraga jälle: „Noh, mis kella ajal tagasi tuleme? Keegi ei vasta selle peale!“ Ma vastasin, ütlesin, et aega ei maksa määrata, sest siis ei saa kõike rahulikult vaadelda. Selle peale sai Paulil süda täis ja ta sõimas mind ninatargaks, põhjendades selle peale, nagu oleks tema üksnes oma naisega rääkinud (sellele siis öeldi vist mitmust tähendav „keegi“?!) ja et mina seega tema abielu asjade vahele ennast segavat! Mulle on küll see ükskõik, mida ütleb minu kohta mõni poolhaige inimene, kuid ma arvasin, et siin siiski kõige kohasem oli vahekorda lõpetada. Ja nõnda jäingi koju ja Leib jäi minuga. Teised kõik, terve eelmise päeva seltskond ilma meie kaheta, hakkasid Vaivara Siniste mägede poole minema. Ma fotografeerisin Leib’iga tema suvimaja, ja natuke hiljem läksime meiegi Siniste mägede poole – mina igatahes kindla nõuga, et Pauliga mitte enam koos ei käi. Ei leidnud neid õnneks enam mitte, kui Sinistesse mägedesse[2]saabusime. Neil oli tulnud mõte Vaivara kirikuõpetajat vaatama minna! Meie Leibiga ja Leib’i 7.aastase vennapojaga käisime Sinised mäed läbi, ka n.n. Põrguaugu; ühe asuniku juures jõime piima, Vaivara mõisast ostsime vabarnaid kojuviimiseks ja magasime nende korjamise ajal aias muru peal. Maanteed mööda tulime koju tagasi kella 6 paiku. Põrguauk on sügav auk liivaste mägede sees. Kell 3 p.l. olime augus ja leidsime, et kaste seal alles maas oli. Vett augu põhjas ei ole, kuid muld on märjavõitu – muidugi sellest kastest, mis alati maha jääb. Kirikumõisas ei oldud seltskonda mitte nõnda vastu võetud, kui tarvis oli. Seda asja rääkisid meile õhtul, kui teised magamas olid, preilid Kurrikoff ja Patte. Olgugi et Kuusikuid sealjuures ei puudutatud, vähemalt laitvalt mitte, olid nad voodis või ehk ka ukse taga kuulanud, nähtavasti üksikuid ütelusi kinni püüdnud ja auu külge puutuvaid kõnelusi arvanud. Igatahes olid nende harjad järgmisel päeval punased ja oligi hea – nad ei ei tulnud Montplaisiri[3]mitte kaasa. Nüüd juba langes peaviha preili Kurrikoffi peale, kellele väga kihvtine märkus juba söögilaual tehti – igatahes jäime aga nüüd omavahele. Leib, Leib’i 7.a. vennapoeg, preili Kurrikoff, preili Patte, Alide ja mina – läksime üheskoos Montplaisiri (=Muumassaare) poole. Metsa all sõime vabarnaid, fotografeerisime teel, Udria rannal käisime jalgupidi vees. Preili Kurrikoff, süüta, elurõõmus inimene, iga ettevõtte hing, millest aga osa võtab, ronis korra ühe ilmatusuure kivi otsa, Loreleid kujutades. Nõnda fotografeerisingi teda. Käisime ka Udria kõrge kalda all, mis küll Türisalust pool madalam, siiski niisama ulatab mereni. Tagasitulekul käisime Kotschnjevi[4]mõisa endist ilu vaatamas. Õieti küll nägime igalpool lagunenud suvimaju, korstnaid ahervartel j.n.e. Kurb pilt endisest suurusest, mis praegu lagunenud. Läbi Udria küla läksime tagasi Montplaisiri kaudu mere ääre, kus lõpmata ilus oli olla. Ilm oli täiesti päikesepaisteline (Päite rannas oli kahjuks päike kerge pilve all), tuul vaikinud, meri nagu peegel, vesi soe. Suplema küll sel päeval ei saanud, aga eelmisel päeval Perjatsi rannas päikese loojaminekul oli väga, väga mõnus tundmus. Kuid nüüd oli ka põlvini vees käia väga karastav. Kuid kell oli juba üle 7 p.l. ja meie ruttasime koju. Sest preili Kurrikoff sundis ikka Leib’i, et ta rutem koju läheks oma vihastavaid külalisi ära saatma – need tõotasid ju õhtul ära sõita. Ma ütlesin küll, et Kuusikust üksnes siis mõne asja tegija saab, kui „raud alles kuum on“, ometi rutati koju ega maitstud enam mitte suurepäralist suveõhtut. Kuusikust muidugi sõitjat ei saanud. Ta sõitis alles järgmise päeva, s.o. reede 15. aug. hommikul meiega – Alide, Leib’i ja minuga – Kabalani, kust ta siis Viru-Nigula õp. Alver’i[5]juure, ainsa kirikuõpetaja juure Eestis, kellel automobiil on, sõitis. Alver oli oma autoga Kabala jaamas vastas. Minuga katsus rääkida Kuusik, nagu ei olekski ta mind kunagi sõimanud. Mulle küll ükskõik, kuid siiski isu on otsas niisuguste haigete inimestega läbi käia, kes ise arvavad, nagu oleksid nad täiesti terved. Ometi, õnneks ei mõtle ma selle vastumeelse juhtumise peale mitte, vähemalt ei avalda ta minu peale enam mitte ühtki mõju. Mälestus Sillamäe rändamistest on kõige parem. 3 päeva ilma töö ja mureta päikesepaistel käia, higistada ja januneda – see tegi mind peaaegu terveks mu jooksvast. Sillamäe loodus on ikkagi küll väga ilus. Ta hakkab mulle rohkem meeldima, kui Keila rand meeldibki, olgugi et Keila rand on üllatavalt kõrge (Türisalus). Sillamäel on metsad nagu ilusamad, vaated nagu mahedamad, käimine nagu lahedam. Kurb on, nagu kirjutasin, vaadelda mahajäetud suvimaju: aknad eest ära varastatud, kõik laiali tassitud, millel väärtus, siin ja seal majad ära müüdud lõhkumiseks, mõnes kohas ära põlenud ja ainult korstnad püsti, teises kohas maja viltu vajunud. Vähe on suvimaju, kus suvitajad sees ja maja korras. Võrdlemisi väga vähe rahvast on sel ilusal mererannal. Sellepärast võib ka vabalt igas paigas supelda. – Vaivara jaamast Perjatsi Kaldapealsele, kus Leib’i suvimaja, on 6 versta. Kummirehvidega voorimehed võtavad 200 marka ühe otsa eest. Meil oli laiem vanker, sellepärast mahtusime kolmekesi peale – Alide, Leib ja mina – ja 200 marka sõiduraha ei olnud tõesti mitte palju. Nüüd pühapäeval, 17. aug. käisin last ristimas ja sain 1000 marka! Mul oli küll 9 versta sinna ja teist niipalju tagasi oma hobusega sõita. – Ma tegin Sillamäel üle 30 ülesvõtte. Tahaksin heameelega küll veel mõnekorra Sillamäele! Huvitav on veel ära märkida, et mõisa triiphoonetes, kus enne viinamarju kasvatati, nüüd üksnes nõgesed kasvavad. Nõnda leidsime nõgeseid Vaivara ja Sillamäe triiphoonetest.

__________________________
[1]Lydia Kurrikoff (1902-1993), Tartu Ülikooli kasvandik; 1931 abiellus 
võrk- ja korvpallitreeneri Herbert Niileriga; 1944. aastal emigreerusid 
Saksamaale põgenikelaagrisse, 1949. aastal USA-sse.
[2]Vaivara Sinimäed.
[3]Monplaisire – nimega tähistati 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses 
kaartidel rannikuala Pimestiku pangast Meriküla pangani Ida- Virumaal. 
Tuletatud prantsuse keelest – minu lõbu.
[4]Kotschnev – Narva-Jõesuu tööstur.
[5]Aleksander Alver (1890-1949), õppis Ado Köögardaliga ühel ajal Hugo Treffneri 
koolis ning hiljem Tartu Ülikoolis; 1919-1944 Viru-Nigula koguduse õpetaja; 1944 emigreeris Saksamaale.

Keilas, 21. Augustil 1924

Täna on neljapäev. Terve nädal on olnud enam-vähem vihmane, iseäranis õhtupoolikul. Eila käisime Tuttermal Peksi tütre Ursula sünnipäeval – sadas sinnasõitmisel ja tagasitulekul. Tuttermal oli peale meie veel proua Ihlberg ja üks võõras proua, kes seal suvitas. Jõime kohvi ja pärast oli õhtusöök, kusjuures laud rikkalikult kaetud oli: rassoljed, pasteedid, süldid, pirukad, vasikapraad, magussöök, koogid, kringel, vein. Tegin seal vihmasaju vaheajal 3 ülesvõtet inimestest. Täna sadas hookaupa, kuid enam jagu aega oli kuiv, paistis päikegi. Soojust oli 15°R vilus. Käisin lastega Kumna maa peal pähklaid korjamas. Pähklad ei ole küll veel päris küpsed, kuid palju ei puudu ka. Meil Rehemäel kuivatas põud pähklad ära, kuid Kumna maa peal näib neid üsna rohkesti olevat. Tänavu on iseäraline aasta: lõigati rukist, otsekohe ka otre ja kaeru. Rukis on siinpool äpardunud: tera on väga vähe sees. Suivili on võrdlemisi hea, mõneskohas koguni väga hea. Oder on kirikumõisas juba koos.

Hilda käis eile hommikul Sakus – Alidet ära viimas, kes Paide sõitis, sest koolitöö algab juba. Suvi on otsas. Tikerbeerid on küpsed; täna leidsime küpseid põldmarju, mida meie lapsed isuga söövad.

Keilas, 22. augustil 1924

Reede. Iga päev sel nädalil on müristanud ja vihma sadanud. Soojust on keskpäeval ikka olnud +15°R.

Keilas, 26. augustil 1924

Pühapäeval, 24. augustil käisin Rannamõisas järjekordset jumalateenistust pidamas. Oli väga ilus ilm. Keila algkooliõpetaja Lahesalu oli minuga kaasas – ta ei olnud ennem Rannamõisas käinud ja tuli sinna huvi pärast. Pärast jumalateenistust sõime Dunkeli juures lõunat ja siis läksime – Dunkeli perekond, Lahesalu ja mina – mere ääre. Nimelt Rannamõisa sadamasse või Tilguranda, kus ülesvõtteid tegime kalameestest ja nende tarberiistadest. Tilguranna nimetus on tulnud sõnast „tilkuma”. Seal on kahekordne kõrge kallas: paekallas on merest eemal ja liivakivi kallas ulatub mere ääre, langedes püstloodis mõneskohas mitme sülla kõrguselt vee kohale. See liivakivi on siin juba päris kõva tahukivi, ja tahukivi kaldast tilgub vett – sellepärast Tilgurand. Kõik aeg oli päikesepaiste, kuigi augustikuu valgus küll mitte enam nõnda tugev ei ole nagu suvialgul. Soe oli ka, nõnda et ma üsna tublisti higistasin, kuid siiski jäi kõige parem tundmus. Pärast nädalast vihmasadu tundus ilus ilm väga hea. Kella ½ 7-ni olin Rannamõisas. Koju jõudsin ma õhtul kella 10 paiku, sest Harkus tuli ka haige juures käia. Juba koju jõudmisel tundsin, et paar vihmatilgakest käe peale langes. Taevas tõmbus pilve. Öösel sadas nagu oavarrest ja eilanegi päev oli vihmane. Käisin eila Uksnurmes haige juures; teel läksin ka Raukase juure, kes haige juure kaasa tuli; pärast veetsin paar tundi veel Raukase juures. Täna on jällegi suurepäraline ilm. Suvine soojus hakkab küll juba vähenema. Praegu on kell 7 õhtul ja vilus on +12°R.

Keilas, 30. augustil 1924

Eila tegime Greenbergiga omale hea päeva. Sõitsime nimelt kahekesi Lohusalusse. Siit on Lohusalusse 20 kilomeetrit. Lohusalu on Lahepere lahe suu juures. Vastaskaldal on Pakerordi tulitorn. Lohusalu külas, mis juba vanasti olemas olnud, on 7 talu ja 3 vähemat peret, seega kokku 10. See on kalameeste küla. Ehk õigemini kalurid-põllumehed. Küla ise asub mäe all orus. Lahepere lahe ja küla vahel on see mägi. Lohusalu küla maad on poolsaarel. Joa pool lahtise mere küljes on küla ja mere vahel mets. Poolsaarel on vastu Pakerorti merre kaugele ulatuv maanina. Õieti on see maanina tormisel ajal ehk kui vesi kõrge, pärismaast eraldatud: lained on juba vanal ajal maa ära lõhkunud, ei kasva seal enam midagi, on üksnes kivid, liiv ja adru. Merre aga ulatub eespool kõrge mägi. See mägi, nimega Nabe mägi, vanaaegne pelgukoht, on rohuga kaetud ja teda tarvitatakse karjamaaks, sest vaikse ilmaga on ka maanina lõhutud osa kuiv. Käisime seal mäe otsas ja olime mäe all pikali maas tuulevarjus. Kui meie kell 2 p.l. nimelt mere ääre jõudsime, oli meri esmalt peeglisile ja ilm vaikne, kuid varsti tekkis tuul, mis üht vihmapilve ajas. Meie jäime küll kuivaks, sest vihmapilv aeti eemale ja meie saime üksnes paar tilka. Kella 4ks pidime aga külasse tagasi minema, sest perenaine, kelle talusse hobuse jätsime ja kus tohter mitu korda käinud oli, kutsus meid lõunale. Lõunaks saime munaga praetud lestasid ja mustikasuppi, koduõlut peale juues. Siis läksime Lohusalu piirivalve kordoni ülema juure, kes ka kalu püüab ja kelle käest angerjaid ostsime. Kordoniülem on oma naisevenna talus. Lohusalu on jumalakartlik nurk, kus salakaubitsemist ei ole. Seega on kordoniülemal ja tema alluval ühelainsal kordonimehel väga vähe tegemist: saa palka ja püüa kalu. Kordoniülemaga sõitsime ka merele. Merel oli parajasti üks purjelaevakene, mida angerjatega laetakse, keda seal üles ostetakse – à 50 marka nael. Angerjad viiakse, kui arv täis, laevaga Rootsi. Käisime ka laeval ja vaatasime, kuidas angerjad laevapõhjas keerlesid. Laevapõhi on nimelt aukusid täis puuritud ja nõnda kolm angerjate “sumpa” sünnitatud, nõnda et kalad alati värske vee sees on. Laevas oli seekord kõigest 2 meest. Laevaomanikku seal ei olnud. Kordoniülem müüb ise laevale angerjaid, seega oli ta seal hea tuttav. Kui laeva läbi olime vaatanud sellepoolest, mis meile huvitav oli, sõitsime kalavõrkude juure üht siiga ära tooma, sealt tagasi kalda poole angerja “sumpa” juure, kust 4 angerjat välja võeti, siis kaldale. Mina ostsin 2 ja tohter 2 angerjat, kumbki sai kaalu järele 4 ¾ naela. Tohter ostis ka siia, mina aga sain kordoniülema naisevenna, meie nõukogu liikme Pork’i käest ilma hinnata ühe õige suure heeringa, mida siin silliks kutsutakse. Pork’i juures sõime õhtust ja siis hakkasime kojupoole ruttama, kuhu natuke enne kella 11 õhtul jõudsime. Seega olime 12 tundi kodust ära. – Täna hommikul käisin Harku Pühakülas 2 haige juures.

KÖÖGARDALI PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai ***Juuni *** Juuli <*** > September 

*** Oktoober *** November *** Detsember