1924. aasta detsember

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September *** Oktoober *** November <***> Jaanuar 1925

Keilas, 1. detsembril 1924

Eila õhtul oli Kumna arstiline personaal – Dr Greenberg oma prouaga, loomatohter Bohl prouaga ja ämmaproua Ihlberg meil õhtusöögil. Olime rõõmsad ja ajasime sõbralikku juttu kunni umbes kella 11-ni. Täna hommikul olime kõik väsinud ja voodis kunni kella ½ 11-ni ega võinud aimatagi, mis Tallinnas sündis. Tuju siiski ei olnud kõige parem ja rinnas nagu valutas, sellepärast läksin keskpäeva paiku, kuigi märjavõitu oli, lastega aeda, kus ma tükk aega värsket õhku sisse hingasin. Tagasi tulles edenes mu töö jällegi – ma tõlgin Läti Hendrikut. Alles õhtul kella 7 ajal tuli preili, kes meil laste juures on, köögist põrutava uudisega, et Tallinnas segadused olevat. Ma kõlistasin kohe Leib’ile Tallinna, kes teatas, et tõesti hommikul raudteevaksalid olnud Tallinnas kommunistide käes, valitsusasutustesse sisse tungitud, muu seas ka teedeminister Kark[1] ära tapetud j.n.e. Nüüd aga olevat kord jälle jalule seatud. Hulk inimesi on surma ja haavata saanud. Kell ½ 6 hommikul tunginud kommunistid väikeste salkadena (5-10 inimest koos) ootamata kallale. Kuigi jälle vaikne olevat, on siiski õudne tundmus. On meie maal nõnda siis ikka küllalt neil, kes ihkavad verd. Siiamaani on nendega meie valitsus küll pehmelt ümber käinud, kuid seda leppimatud nad on. Neil päevil lõppis 149 kommunisti protsess, kellest üks, kes kohtu vastu väga väljakutsuvalt ennast oli üleval pidanud, sõjaväljakohtu kätte anti ja maha lasti, teised peale mõne üksiku aga kauemaks ajaks riigikorra vastaste urgitsemiste pärast sunnitööle mõisteti. Jumal kaitsku meie Eestimaad, rahvast ja riiki, et siin mitte vereojad ei jookseks, vaid meie rahvas takistamata rahus saaks areneda igapidi ausaks, puhtaks rahvaks. Hoidku Jumal, et Vene nõiapaja keev vedelik mitte meid ära ei põletaks! Ma arvan, et Venemaa vastu meil küll jõudu seista ei ole, olgu siis, kui vast kõik endised Vene riigi osad ühtlasi Eesti kaitseks Venega ka sõdima hakkaksid (nimelt Soome, Läti, Leedu ja Poola). Mina nagu vaimuliku ameti pidaja pean muidugi iseäralikku kartust tundma kommunistide ees, sest vaimulikke ja ristiusku kommunistid ju mitte ei salli. – Kell on ½ 12 õhtul ja ma kuulen Keilast raudteerongi Tallinna poole minevat; vist on see Haapsalu rong, mis kell ½ 8 minema pidi. Kui Tallinna vaksalid kommunistide käes olid, siis ei sõitnud rongid Tallinna mitte ja sellest tekkisid hiljaksjäämised. Kitsaroopalise rong jäänud Liivale seisma ja õpetaja Paul Kuusik, kes rongis olnud, nagu Leib kõneles, oli sealt jala Tallinna läinud.

Tõin täna veel mõned kidurad aialillede õied tuppa. Tänagi oli +5° R. Praegu sajab üsna tugevasti. Pikk sügis.

___________________________

[1]Karl Kark (1882-1924), insener ja Eesti Vabariigi teedeminister; Karki ministriks 
oleku ajal pandi alus raadioside korraldamisele Eestis, ühendati kõik kitsarööpmelised 
raudteed Pärnu-Tallinna kitsarööpmelise raudtee valitsuse alla, elektrifitseeriti 
 Tallinna – Pääsküla raudteeliin.
1. detsembri varahommikul, saanud teate  Balti jaamas toimuvatest korratustest, 
sõitis Kark kohale olukorraga tutvuma. Ta sattus sinna hetkel, kui jaam oli just 
mässajate poolt hõivatud ning langes jaama ees kuulist tabatuna.

Keilas, 2. detsembril 1924

Täna lugesime juba ajalehest eilasest kommunistide sõjast Tallinnas. Veel ei ole ohvrite arv mitte täielikult teada. Seni on leitud surmasaanuid 5 ohvitseri, 3 kadetti, 2 sõdurit, 5 politseinikku ja 4 eraisikut, haavatuid 41. Kommunistidest on surma saanud: 1 kaitseministeeriumis, 1 Balti jaamas, 1 politsei ratsareservis, 1 soomusautode tankide diviisis. Kommuniste võetud aga hulk kinni, antud sõjavälja kohtu kätte ja mõistetud surma. Seega on kommunistidel kibe lugu ja kaotused suuremad, mis veel suurenevad, sest sõjaseadus on üle riigi välja kuulutatud ja kommuniste võetakse veelgi kinni. – Ohvitseride kasiinos on surma saanud ka siseministri adjutant Busch, keda tohtriproua sünnipäeval veel Kumnas nähti. Busch on endise „Eesti Postimehe“ toimetaja ja kirjastaja A. Buschi[1] poeg. A. Busch poos enese aasta kolme eest Lihola mõisas üles. Lihola mõis oli ka Buschi oma ja sai tema väimehe agronoom Laur’  kätte, see aga pani mõisa majapidamise oma võlgade ja prassimisega nahka ja elab praegu Tartumaal oma poissmehest venna juures. Nõnda on Buschidest elus alles tütar ja tütre noorevõitu võõrasema, keda aga Buschi lapsed omaks sugulaseks ei tunnistanud, nõnda et mees ja naine lahus pidid elama. – Veel üks teine tuttav on surma saanud, noorem-leitnant Vibur, keda Keilas matta tahetakse. Vibur on selle mereväearsti vend, kes tohtriproua sünnipäeval oli. Vibur ja Busch on kasiinos pummeldamisel olnud ja tukkunud mahalaskmisel. Õudne tundmus! Inimesi, kes ilma sõjariistadeta, ka magamise peal, tapetakse maha! Pealegi suurendavad õudust pimedad vihmased detsembrikuu päevad ja pilkased pimedad ööd ilma kuuvalgeta. Kui lumi maas oleks ja kuu paistaks, oleks vast meeleolu jälle ka parem.

________________________

[1]August Busch (1868-1922), ajakirjanik ja raamatukaupmees.

Keilas, 5. detsembril 1924

Eila sõitsin Hildaga linna. Käisime Leibi ja Hilda venna juures ja peatusime Jacobsenide juures. Kaarli kirikus maeti 21 kommunistide ohvrit. Meie oleksime küll sissepeasu pileti saanud, kuid ei hoolinud suure tungi sisse minemisest. Rahvast oli Kaarli kiriku ümbrus ja lähedased uulitsad täis. Nägime pärast kiriklikku talitust ka üht matuserongi õige mitme puusärgiga. Tõesti, terve Tallinn oli jalul. Aknatel põlesid küünlad – vabast tahtmisest põlema süüdatud ohvrite mälestuseks. Poed olid keskpäeva ajal, kui kirikus matusetalitust peeti, kinni. Aeroplaan keerles surnurongide liikumise ajal linna kohal; helistati kõikide kirikute kellu. Konsistooriumi poolt anti käsk, kõigis kirikutes üle riigi kella ½ 11-11 ja ¾ 1-2-ni kella lüüa. Käsk anti telegraafiga, lähematele õpetajatele nagu mulle aga telefoniga. Üks ohver viidi pärast matusetalitust vaksalisse ja tuli täna hommikuse rongiga, millega ka meie tagasi sõitsime, Keila. See oli noorem-leitnant Helmut Viburi, Eesti vabadusristi omaniku surnukeha. Keila jõudis rong väikese hiljaksjäämisega umbes kell ½ 9 hom. Ma sõitsin veel koju, võtsin siit baretti ja ruttasin kirikusse. Terve Keila oli jalul. Vaksalis nägime rongitulekul suurt rahvahulka. Ka pritsimehed olid matmas. Oli ka hulk sõdurisi ja 5-6 ohvitseri Viburi matma tulnud. Keila majade aknatel põlesid küünlad, mõnigi kauplus oli suletud. Kirikunõukogu esimees oli ka kiriku kroonlühtrid täielikult küünlatega täitnud, mis matusetalituse ajal põlesid. Keila laulukoor laulis kirikus ühe ja baptistide koor haual 2 laulu. Ma kõnelesin kirikus Eeves. 6, 13-18 põhjal. Igatahes on see kirjasõna, mille üle küll vast veel ei ole matusekõne peetud, väga kohane praegu. Jah, sõjamehed ei tohi edaspidi mitte olla ilma sõjariistadeta, nagu nüüd meil ohvitserisi maha tapeti. Ja Jumala sõjariistad olgu kõigil käes. Ohvrid manitsegu meid ettevaatusele ja valvamisele. Kuigi Vibur praegu ei saanud omi ametikohuseid täita ja kommunistidele vastu astuda, siiski langes ta vaba Eesti eest, mille eest ta sõjas oma rinnaga väljas oli. Jumal võtku armulikult vastu neid, kes hea asja eest väljas on olnud, hea asja pärast ametit peavad. Päris matmisetalitus oli juba Tallinnas peetud. Kirikust läksime hauale, kus veel palve pidasin. Puusärgi haudalaskmise ajal lasti sõdurite poolt 3 kogupauku. Ohvitserid kõnelesid 10. rügemendi, sõjaväeliste kursuste ja S.Ü.Õ.[1] kehalise kasvatuse kursuse nimel, pärgi pannes. Herra Peks pani pärja keilalaste nimel. Ka baptisti jutlustaja Podin kõneles – ilmalikkude sõnadega, ilmalikult, Viburi kangelaseks nimetades, kes eeskujuks maapealses mõttes. Muidugi kõneles Podin halvas Eesti keeles. Pärast olevat baptistlased, kes oma laulukooriga surnu vaksalist kirikusse saatsid, matuselised oma juure kutsunud. Seda on neil kerge teha, sest Ameerikast saadetakse neile raha küllalt. Rahaga katsutakse aga peale iseenestele hea elujärje muretsemist baptismusele ka hingi võita. Siiski ilus nende poolt see küllakutsumine. Täna oli siis Keilas Lutheruse usk ja baptistide usk, eila Tallinnas Kaarli kirikus Lutheruse ja Vene usk koos, sest seal pidasid matusetalitust ka veneusulised metropoliidi Aleksandriga eesotsas ja olid neil ka sellekohased laululehed. Veneusk on meie maal Lutheruse usule õige lähedale tulnud.

Eila õhtul istusime ühes Leib’iga Jacobsenide juures. Jacobsenid olid mahatapmiste mõjul äritatud hirmunud meeleolus. Kõrgemad politseiametnikud  on ju terroristidele alati märgilauaks. Jacobsen oli küll seekord Tartus, seda rahutum olnud aga proua, kuna neist paar maja edasi on politsei jaoskond ja kommunistid ka sinna sisse tungisid. Kordnikud on Jacobseni ukse taga kolistama hakkanud, telefoniga rääkida tahtes. See kolistamine vara hommikul oli asjata, sest telefoniühenduse olid kommunistid ju lõpetanud. Kolistamine aga hirmutanud prouat väga. Kommuniste on kohtu otsusel seni 27 maha lastud. Palju neid võitluse ajal ära hävitati, ei ole teada. Igatahes olevat ka Vene saatkondlasi ära hävitatud, kes sel päeval võidurõõmus olles automobiiliga mässuliste sekka sõitnud. Vene saatkond küsib nüüd meie välisministeeriumi käest, kas see ei tea tema teenijate ja terve rea kullerite saatusest. Seda pidi Vene saatkond ometi tegema, et, kuigi ta kaastundmust avaldamas minister Kark’i surma puhul ei käinud, siiski oma lipu poole vardasse pidi laskma. Vene saatkonna ees on 4 meie politseinikku valvel: venelased võiksid ju provotseerida, et neile „kallale tungitakse“; ka on ukse juures hea neid revideerida, kes saatkonda tahavad minna, ja olevatki kahtlasi ollusid seal kinni võetud. Ma arvan, et Vene saatkonnal mitte just kõige parem tundmus ei olnud, kui eila kommunistide ohvrite puusärgid nende maja eest pühalikult vaikselt mööda kanti. Ja rahvas vaatas muidugi ülespoole, kus mõrtsukad ja mõrtsukatöödele avatlejad majas asuvad.

_________________________

[1] S.Ü.Õ – Sõjaväe Ühendatud Õppeasutused

Keilas, 6. detsembril 1924

Jälle on kommunistidega, kes Venemaa poole põgenemas, lahingut peetud ja 3 tähtsat kommunisti surma saanud. See oli Nehatus, 10 versta Tallinnast ja just kommunistide ohvrite matusepäeva õhtul. Arvati, et üks langenuist on Anvelt[1], 1918-1919. a. Eesti Töörahva Vabariigi esimees, kuid vististi ei ole tema see.

Praegu paistab jälle kuu kõrgel taevas. Juba mitmendat päeva külmetab ja on 5°R ümber külma. Maa on ka kolmapäeval sadanud lumest kirju. Hea on, et enne lumetulekut kõvasti külmetab, sest nõnda saavad rukkiorased lume all paremini hoitud. Läinud aastal tuli lumi sula maa peale ja võttis talv orased ära. Baromeeter on ka kõrgel ja näitab 771.

__________________________

[1]Jaan Anvelt (1884-1937), kommunistlik tegelane, revolutsionäär, publitsist ja kirjanik; 1.detsembri riigipöördekatse üks organisaatoritest.

Keilas, 7. detsembril 1924

Teine Kristuse tulemise püha on täna ja rahvast oli üle 200 armulaual. Teed on hobusega käimiseks praegu väga pahad, sest porised roopad külmetasid kõvaks, ja tee on väga konarline. Täna hommikul kella 10 ajal oli veel  6°R külma. Lapsed olid terve päev tohtri Karini juures mängimas, eila oli Karin meil. Käisin Hildaga õhtul laste järel. Ikka on alles rõhutud meeleolu igalpool enamlaste mässu pärast. Tagantjärele mõistetakse alles nüüd, missugune hädaoht meid ähvardas, nimelt Venemaaga ühendamine ja paljude-paljude meie inimeste mahatapmine. Oleks kadunud ilus vaba Eesti ja asemele tulnud punane vägivalla ja hirmuvalitsuse Eesti, kus enam ühestki asjast ei oleks hoolitud, mida praegu ilusaks, heaks ja armsaks peetakse. Kui punaste nõuu oleks korda läinud, siis oleks terve maa saanud luupainaja alla. Praegu on kaitseliit väljas. Meie laekahoidja ja kirikumõisa rentnik Peks oli öösel Keila silla peal valvel olnud. Igatahes peaks 1. dets. sündmused meie arukaid inimesi õpetanud olema, et nad valvel oleksid. Ja sõjamehed ei tohiks meil mitte enam olla ilma sõjariistadeta. Selles majas, kus Leibi seebivabrik, on 2 ohvitseri. Üks neist oli 1. dets. linnast tagasi tulnud Leib’i käest enesele sõjariista küsima – ohvitserid käivad ilma sõjariistata!!! Balti jaamas nabisid enamlased mitmeid ohvitserisi kinni, kes Tondile kursustele sõitmas olid – ühelgi ei olnud sõjariistu!

Jacobsen rääkis, et tema nende kommunistide pilti näinud, keda ära hukati; kõik nad olnud suguhaigustes, mädanevad ihud! Igatahes kõik mäda on kommunistlise ilmavaate järele ilus. – Ja see rõhub, rõhub hinge, kui mõtelda niisuguse asja peale, et tuleksid enamlased ja hävitaksid ära praeguse korra meie maal, kusjuures igatahes valitseb täieline üheõiguslus kõikide jaoks ja igaühele on antud vaba arenemisvõimalus. Kommunistlise korra juures aga saaks inimene riikliseks tööloomaks, keda peremees kommunist paigutab sinna, kuhu arvab. Jumal hoidku meie maad!

Keilas, 9. detsembril 1924

Eila kutsuti mind „Päevalehe” trükikoja poolt telefoni teel Tallinna. Täna käisin siis Tallinnas ja vaatasin „Keila kihelkonnaloo” trükivalmis lehed läbi. Lisasin veel üht ja teist vähemat asja juure ja parandasin ära mõned trükivead, mida korrektor oli kahe silma vahele jätnud. Raamatul on ühes piltidega 79 lehekülge. Trükikulud tulevad 90.000 marka, nõnda et iga raamatu valmistuskulud isegi juba 60 marka on. Raamat saab õige ilus. Aeg kulus trükilehtede vaatamise peale täiesti ära, nõnda et ainult veel aega sain lastele ja Hildale kokku 3 apelsiini osta, mis 60 marka tükk maksid! – Ilm oli täna täiesti sula. Oli ju eila vana Kadripäev, mille paiku alati ikka sula on.

Keilas, 11. detsembril 1924

Sula kestab. Käisin täna pool tundi lastega aias. Aiateed olid üsna pehmed, vajuvad. Oli üks suurem tööpäev, sest mul tuli 18 ristimistunnistust välja kirjutada: üks inimene tarvitas 6 tunnistust pärimisasjade jaoks, 12 tunnistust läks siinsete koolide õpilastele. Ei Vene keisri ajal nii palju tunnistusi nõutud kui praegu! Vene ajal ei nõutud ühegi algkooliõpilase käest ristimistunnistust. Ka pärandusasjade ajamisel lepiti vähema hulga tunnistustega. Hea on see, et tempelmaksu iga tunnistuse eest ainult 10 marka nõutakse, kuna ristimistunnistused koolide jaoks, surmatunnistused ja tunnistused perekonna abiraha saamiseks ning alaealistele vabrikusse astumiseks hoopis tempelmaksuvabad on. Vene ajal võeti tunnistuse pealt 1 rubla tempelmaksu; see vastaks aga umbes 250 Eesti margale, ja nii suur tempelmaks nööriks praeguse aja tunnistuste ülirohke nõudmise juures küll kõri täiesti kinni; 10 marka aga ei käi üle jõu.

Keilas, 16. detsembril 1924

Laupäeva hommikuse Haapsalu rongiga sõitsin Hildaga Tallinna. Kell 4,20 p.l. sõitsime ühes Leib’iga sadamajaamast kitsaroopalisega Rapla, kuhu umbes kella ½ 9 ajal õhtul jõudsime ja kus Leibil tema õemees, meil aga õp. Liivi poolt hobused vastas olid. Hommikul ja päeval oli porine, õhtul aga hakkas kuu paistma ja ilm läks külmaks. Rapla kirikumõisas oli praost Thomson juba lõunast saadik. Sõime õhtust ja ajasime enne magamaminekut veel tükk aega juttu. Räägitud sai muidugi 1. detsembri hirmust ja õudusest ja kindral Laidoneri[1], vägede ülemjuhataja karedast käest, mis praegu armuta on kommunistide vastu ja neid igalpool püüda laseb. Alles laupäeva hommikuse rongiga oli Türilt, Kärust ja Raplast punaseid vahi all Tallinna viidud. Muidugi võib seda juhtuda, et ka ilmasüüta inimesed kannatada saavad… Pühapäeva hommikul pildistasin Rapla kirikut ja sõdurite mälestussammast. Jumalateenistus algas kell 11. Mina pidasin pihtikõne, praost jutluse, õp. Liiv juubelikõne, palve pidas praost, armulauda jagasin mina ühes praostiga, kuna armulaua pühitsemistalituse mina, lõpuliturgia praost pidas. Et teed hommikuks konarliseks olid külmetanud, siis ei olnud hobustega kirikulisi mitte palju; ometi oli kirikus rahvast küllalt, kuna laululehti võrdlemisi vähe osteti. Laual oli umbes 300 inimest. Pärast jumalateenistust tegin ühe kogupildi veranda trepil kirikumõisas. Siis sõitsime palvemaija, kus praost, mina ja Liiv kõnelesid. Palvemajast sõitsime kirikumõisa tagasi, kus lõunat sõime. Siis sõitsime – praost, Liiv oma prouaga ja mina omaga Sõerumäele Leib’i õemehe koju. Mina ja Liiv olime lihtvankris, millel oli küll vedrupadi, kuid mis kiviteel, kus augud on tekkinud, õige tugevasti hüpples, nõnda et äärmise ettevaatlikkusega kinni hoiduma pidin. Sõerumäel oli koduõlu ja väga rikkalik õhtusöök, mis kirikumõisa söökidest kaugelt üle ulatus. Ka oli seal alles hiljuti elektrivalgustus sisse seatud. Elektrit annab ojavee jõud, mis vesirattale langeb. Olid ostetud väga ilusad lambid, koguni elektriahjud, mis silmapilguga hõõguvad ja tuba soojendama hakkavad, elektritriikrauad j.n.e. Oli Sõerumäel õhtul palju valgust, palju soojust, palju lahkust. Praost tahtis seal kõik näha. Käisime Leib’i ja ta õemehe saatel praostiga kõik kohad läbi: vaatasime värvimise ja vanutamise töökoda, elektrivärki, käisime ka laudas, kus ka sigadel, lehmadel ja hobustel valge oli (koguni lakka, heinte juure, oli elektrivalgustus seatud).  Leib’i õemehel, Jaan Masing’il, kelle tõug on Viljandimaalt minu kodu lähedalt pärit, on põldu 8 tiinu, kuid ta peasissetulekuallikas on värvimistöökoda, milles ta ise oma abikaasa ja kahe palgatud töölisega ametis on. Et Masing hoolas ja aus on, siis on tema tööl ka edu ja lugupidamine. Rapla õpetajaproua ütles, et ei maksvat katsudagi enam lapsi kõrgesti koolitada, kuna ju lihtsamad mehed praegu palju paremal järjel on kui haritlased. Ometi jäi koolitamisele siiski lugupidamine alles, sest vastasmõte avaldus kohe, et kui kõik niisugusteks ametmeesteks hakkaksid, siis ka need enam tööd ei leiaks tarvilisel määral. Rapla kirikumõisas söödi keskmiselt ja petrooleumi valgus oli nagu Keilaski.

Esmaspäeva hommikul tuli ka Leib Rapla kirikumõisa. Oli õige külm ilm terve päev. Pühapäeval oli väga ilus päikesepaiste, oli ka esmaspäeva hommikul veel, kuid keskpäeva aegu läks päike pilve alla. Fotografeerisime kirikut sees- ja väljaspoolt, rootsiaegseid riste, Rapla silda j.n.e. Ma käisin Liiviga ka praegusel surnuaial, mis vast verst maad või enam kirikust eemal on. Kella 5ks sõitsime vaksali – Leib sõitis meiega. Oli tee peal õige külm; mul kõrvad külmetasid kangesti. Jõudsime õnnelikult Tallinna, kitsaroopalise peajaama, mida praegu „Tallinn Väike” nimetatakse. Et omnibus enne meid täis sai ja teist omnibusi meie ei läbenud oodata, siis võtsime voorimehe, kes meid 100 marga eest Leib’i juure – Suure Roosikrantsi tänavale sõidutas (omnibusi eest oleks meil 45 marka maksta tulnud, kuid ta ei oleks meid mitte ukse ette sõidutanud). Nägime igalpool patrullisid – 4 meest koos – liikumas: ollakse kommunistide mässust saadik hästi valvel. Leibi juures sõime õhtust ja heitsime magama. Tänane päev kulus Tallinnas asjaõienduste peale: käisin oma raamatu pärast „Päevalehe” juures, ostsin kauplustest lastele jõuluasju ja maiust j.n.e. Kell 4 sõitsime Tallinnast välja. Leib sõitis meiega Nõmmele oma majaehitust vaatama, olgugi et juba videvik oli. Tee peal kontrolleeris Keila lähedal politsei kahe mehega isikutunnistusi – minu käest muidugi ei nõutud, sest üks politseinik tundis mind. Nõnda otsitakse punaseid igalpool. – Täna oli aga jällegi porine.

_______________________

[1]Johan Laidoner (1884-1953), sõjaväelane ja poliitik, kindral (1939); 
1. detsembril 1924 kommunistliku mässukatse mahasurumiseks  nimetati 
Johan Laidoner  taas Sõjavägede ülemjuhatajaks (esmakordselt määrati 
Laidoner ametisse Vabadussõja ajal ning kolmandat korda 12. märtsil 1934, 
kui teostas koos K. Pätsiga sõjaväelist riigipööret).

Keilas, 19. detsembril 1924

On reedi õhtu. Tuul kohiseb aknate taga – tormine öö. Teisipäevast saadik on olnud sula ja ka vihmane. Täna oli 7°R sooja!

Jõululaupäeval 1924

Üleeila oli pööripäev. Oli väga ilus ilm: päike paistis, oli vaikne ja soe. Eila oli aga jällegi pilves, täna ka. Kell 3 läksin väikese Hildaga jala kiriku poole. Hilda sõitis Ellinoriga natukese aja pärast järele. Sadas külma vihma; teeäärsed olid libedad; tee oli vesine. Ei ole 1 ½ nädalat enam kordagi külmetanud! Talv ei taha ega taha tulla. Kirikus pidid Keila koolilapsed laulma; et aga halva ilma pärast paljud tulemata olid jäänud, ei julgenud kooliõpetaja laulda lastagi. Kahju oli, et lastelaulu ei saanud. Muidu oli kirikus väga ilus: küünlad ja altari ees jõulupuud. Rahvast kogunes siiski kaunis palju. Meie hobune oli Ellingi juures hoovis. Pärast jumalateenistust sõitsin oma perega koju. Vihm oli järele jäänud. Igalpool tee peal paistsid laternatuled: rahvas läks kirikust koju. Laternatuled pimeda öö käes olid väga ilusad. Seljataga aga säras Keila elekter, mida nüüd Kalm’u elektrivabriku kõrval ka Ellamaa raba elektrijaam[1] annab. Kodus tegime jõulupuud. Preili, kes meil laste juures on, mängis jõuluvana. Lapsed teda ära ei tunnud, said aga jõuluvanaga üsna sõbraks ja näitasid kõik,  mida nad õppinud. Jacobsenid saatsid Viktorile pasuna, lastele Petlemma lauda pilte ja Hildale, kellel homme sünnipäev, suure kringli. Mina ei saa sel aastal Hildale midagi kinkida, sest elu on palju kallim kui läinud aastal, raha on majapidamise peale ära kulunud, ka ei ole ma oma palka mitte veel tervelt kätte saanud (Keila rahvas on visa maksusid maksma!). Väga paha on see, et palka mitte ei saa korralikult kätte, vaid sagedasti just ise pean koguma markade kaupa omale palgaraha, kuna ma ametitalituste eest kassale rahasid sisse kasseerin. Mis aga markadekaupa tuleb ja mitte terve summana, see kaob ka kergemini nõndasama ära. Ei või iialgi mõtelda, et midagi suuremat osta, et selleks või teiseks ajaks raha saab. Sagedasti ei saa raha tähtajaks. Vahepeal kaob aga paras ostuvõimalus. Jah, koguduse palgaline olla ei ole sugugi mitte heaasi!

Laupäeva õhtul, 20. detsembril käisin Kloogal laulatamas. Ühe suvimaja kojamehe tütar läks ühele saarlasele mehele. Saarlane on laevamehena terve maailma läbi käinud, paari aasta eest aga kodumaale jäänud ja nüüd ehitustöödes tegev olles selle kojamehe tütre ära eksitanud. Suvimaja on Trepioja lähedal metsas, merekalda ligiduses. Et pime aeg oli, võtsin kaasa ühe vanamehe, Peksi teenija, kes kirikumõisas elab ja muu seas Peksi ülesandel ka meie hobust talitab ja meile puid ja vett kannab. Et vanamees teed ei teadnud, tagasi tulekul aga pulmaviina mõju all oli, siis ajasin küll hobust ise, kuid vanamees oli ikkagi seltsiks. Pulmades võeti mind hästi vastu, üldse on Klooga rahvas minu vastu alati sõbralik olnud. Mulle meeldis iseäranis pulmamaija minek Trepioja silla juurest. Seal ootas mind pruudi isa laternatulega ja käis siis minu hobuse eel. Väike tee läks läbi metsa. Kuused olid saladuslikkude varjudega laternatule valgusel. Oli vaikne ja soe. Metsaüksildust armastan ma väga. Inimesed olid ka väga lahked ja viisakad. Ei lastud ega lastud tulema. Alles kell ½ 3 öösel jõudsin koju, kuna pulmamaija juba kella 7 paiku õhtul jõudsin.

Müütan praegu oma raamatut „Keila kihelkonnaloost”. Laupäeval jõudis 500 raamatut siia. Raamatuhind on 150 marka. Müüvad ka Elling ja köster, kiriku uksel ka kirikumees. Ma annan müüjatele raamatu pealt 20 marka. Seni on üle 60 raamatu juba ära müüdud.

__________________________

[1]Ellamaa elektrijaam oli aastatel 1923–1966 töötanud soojuselektrijaam 
Harju maakonnas Nissi vallas Turbas;  sõjajärgsel perioodil (1944–1950) 
oli Ellamaa elektrijaamal oluline osa Eesti varustamisel elektrienergiaga.

Keilas, 26. detsembril 1924

Eile hommikul tulid meile Hilda vend Eduard ja Hilda õde Alide. Täna hommikul sõitsid nad Tallinna tagasi ja viisid Hilda ühes mõlema tütrega kaasa. Kutsuti ka mind, kuid mul ei ole mitmesugusel põhjusel huvi praegu sõita: meeleolu on rõhutud; ka on mul palju tööd ja tegemist, seepärast aegagi vähe. Eila käisin Kumnas ühes vaeses perekonnas ristimas, täna laulatasin enne jumalateenistust kirikumõisas ühe paari, pärast jumalateenistust matsin kirikus ühe lapse ja laulatasin teise paari, kodus siin laulatasin pärast seda kolmanda paari. Ma oleksin ju võinud õhtul Tallinna sõita, kuid ei ole mõtet linna öömajale sõita, sest homme keskpäeval pean ma Joal lapsi ristima. Tee on küll võimata paha ja vesine. Sajab sagedasti vihma; täna hommikul sadas ka lumelobjakat. Sooja on 3°R. Ülehomme pean Rannamõisa sõitma.

Ka jõulupuud tegime eila. Oli ka Dr Greenbergi perekond meil. Ööd on kottpimedad, sest kuud ei ole ja taevas on ka pilves. Eila saadeti mind Kumnast lapseristimiselt, kus ma jala käisin, laternatulega kojupoole. Natuke maad sealpool Lutherust lasksin saatja tagasi. Imestan, et ma kordagi maha ei kukkunud, kui siis pimedas käsikaudu kobades koju tulin. Paha ilma peale vaatamata oli täna ikka inimesi kirikus ka. Eila oli ka rahvast. Müüsin eila 29 raamatut, täna 15 tükki kiriku juures ära.

Keilas, 27. detsembril 1924

Kell 9 hommikul sõitsin Joa poole läbi Keila ja Kääsalu. Umbes kell 12 olin Joa Niiliskil, kus ühe tütarlapse ristisin; kell 2 olin Joa Uustalus, kus ka ühe tütarlapse ristisin. Niiliskilt Uustalusse viidi mind hobusega (umbes 1 ½ versta kõige pahemat külavaheteed), tagasi tulin jala. Muidugi pidin mõlemas kohas ka sööma ja koduõlut jooma. Sõidu eest sain 900 marka (vabatahtlik maks). Niiliskilt maanteele on umbes 2 versta ja jällegi kõige pahem tee. Hea on Keila teede juures see, et praegusel põhjatuse ajalgi ometi vanker iialgi rummuni sisse ei vaju; maanteedel saab üsna hästi sõitagi. Viljandimaal on aga niisugusel ajal sügavad roopad maanteedel, nõnda et sõitmise peale vähe võib mõtelda… Puhus õige vinge ja kange tuul, nõnda et mul üsna külm oli, kui kell 7 õhtul koju jõudsin. Praegu kohiseb tuul jällegi väga kangesti akna taga. Ei ole muidugi mõnu loota homme Rannamõisa sõites. Minu pere oli ka õhtuse rongiga Tallinnast tagasi tulnud.

Keilas, 29. detsembril 1924

Nagu arvata võiski, tuli täna sula ja vihm. Öösel kohises tuul kangesti väljas; et ma teekonna järele soojas voodis olin, siis oli hea seda kohisemist kuulda. Täna oli +3°R. Maa oli siiski eilasest lumest kirju.

Täna tegin terve päeva kantseleitööd, mis pühade aeg kogunenud oli. Muu seas on saadetud siia ka teated kahest surmaotsusest, mida sõjaväljakohus kommunistide kohta tegi. Sõjaväe prokurör saatis teate ühe mehe kohta Keila vallavalitsusele (Liholast pärit Heinrich Lindmann, Kustase poeg, sünd. 29. juulil 1890 ja surmatud 1. detsembril s.a), teise mehe kohta aga Saue vallavalitsusele (Johannes Kuusmann, Juhani poeg, 17 aastat vana, kirikumõisa sulastemajas elava Peks’i eest tegija poolvend, maha lastud 4. detsembril kell 2,39 min; see surmatud ei ole aga 10 aastat enam mitte Keila koguduse liige, vaid Tallinna Kaarli II pihtkonnast). Vallavalitsusi kohustati ärakirja sõjaväe-prokuröri kirjast vastavale kirikuõpetajale saatma sellekohase märkuse tegemiseks kirikuraamatusse. Mehed mõisteti surma mahalaskmise läbi ja kaotasid kõik omad õigused. – Kuusmannid räägivad siin, et mahalastute surnukehad ühes Tallinna läheduses olevas rabas kraavis olevat ilma maha matmata; nende omaksed käinud ülalnimetatud Johannest seal otsimas, ei ole aga teiste surnute hulgast teda mitte leidnud; keegi ajanud siis jutu välja, et lesk ema mitte ei nutaks, sest poeg olevat Venemaale läinud ja sealt juba kellegile kirjutanudki! Olevat see poiss õige paha ja saamatu olnud; Lindmanniga olevat nad ühtepuhku läbi käinud. – Sotsiaaldemokraatide kirjutuse järele olevat kommunistide käest Pärnus üks nimekiri nende kohta kätte saadud, keda esimeses joones ära oleks tapetud, kui võim kommunistide kätte oleks saanud: olnud seal umbes 1800 nime! Jah, veremehed on nad küll; sellepärast nüüd nende kohta ju surmaotsusi ka tehakse; muidu ei tahaks ju demokraatia surmaotsusi mitte teha, kui selleks nüüd, et hulkade hävitajaid enne ära hävitada, kui nemad ise hävitama saaksid hakata.

Keilas, 31. detsembril 1924

Eila kadus lumi jäljeta. Täna sadas õhtupoolikul kange tuulega jällegi lund. Kui kella 3 ajal kirikusse läksin, sadas lund mulle näkku. Kuid see lumi oli jällegi sula. Kella 4-½7ni oli Vana-aasta õhtu jumalateenistus. Kuigi teed väga rasked sõitmiseks, oli rahvast kaunis koguke ja üle 400 inimese armulaual. Kui kirikust jala tagasi tulin, oli väga raske käia: lumi oli enam-vähem ära sulanud ja teeäärsed väga libedaks ja saviseks muutunud. Tõin alevist 5 naela värskeid kilusid, mis Lohusalus püütud. Kuna meil teenija tujukas, mul aga värske kala himu oli, siis puhastasin ise kilud ära ja lasksin siis õhtuks neid küpsetada. Pärast õhtusööki tegime lastele kinot ja näitasime ka udupilte. Nüüd on kell juba ligi 12 öösel. Lapsed magavad. Hilda on veel üleval.

***

Kui kokku võtta, siis peab ütlema, et see aasta aineliselt mitte kerge ei olnud. Sest kõik asjad läksid Eesti marga läinud aasta langemise pärast palju kallimaks; läbi ometi oleme saanud. Muidu aga võib ütelda, et aasta üsna õnnelik on olnud. Ei ole olnud tülisid, ei ole mind pahandatud, ja vaimliselt arvan enese ka edenenud olevat. Suvi oli haruldaselt soe, seega meeldiv. Sain üht ning teist asja näha, mõndagi head tunda. Perekondliselt oli aasta ka enam-vähem õnnelik. Kui ka eelolev 1925. aasta nõndasama rahulikult ja hästi mööduks!

1924. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September 

***Oktoober *** November