1924. aasta juuli

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai ***Juuni <***> August *** September 

*** Oktoober *** November *** Detsember

 

Keilas, 6. juulil 1924

Enam kui nädal aega on nagu lendes mööda läinud. Läinud pühapäeval, 29. juunil käisin terve perega ja Alidega Keila mõisas Kalm’ude juures, kes talvel Tallinnas, suvel Keilas elavad. Dr Greenbergi perekond oli ka seal. Oli üsna lõbus. Tegime ka ülesvõtteid. Esmaspäeval käisin jällegi Keila mõisas suurt härga fotografeerimas. Nädala sees pidime Rannamõisa sõitma reedel, kuid ilm oli vihmane. Üldse ei olnud läinud nädalal mitte ilusaid, meelepäralisi ilmu.

Eila käisin Suuropis, Ninamäel ja Viti Pundelepal vanu ja haigeid armulauale võtmas. Kell 10 hom. sõitsin välja ja kell 10 õhtul olin jälle kodus. Sellest ajast sain 2 tundi tarvitada oma lõbuks. Nimelt Suuropi Neemel vaatasin tahukivi kallast ja seda, kuidas kalamehed merelt tulid, paat mäele tõmmati ja kalu võrkudest välja võeti. Anti mullegi kalu kaasa. Ilm oli kaunis ilus. Vahetevahel oli päris päikesepaiste. Nägin igatahes huvitusega randlaste elu. Fotografeerisin muidugi ka.

Täna oli mul eraleerilaste püha. Rahvast oli palju. 300 inimest oli ka armulaual. Sain 2 ilusat hortensiat ja veel lõigatud lilli. Kirik oli küünlatega valgustatud, kaskedega ehitud ja puhkpillide koor mängima tellitud. Õhtupoolikul olid Jacobsenid meil. Pidime just nende poole minema, kuid nad tulid meile teel vastu. Oli väga rõõmus õhtu. Ilus ilm oli ka. Tegime pilte – gruppid redeli otsas ja puu otsas.

Keilas, pühap. 13. juulil 1924

Läinud nädal oli mulle väga huvirohke. Kolmapäeval 9. juulil käisin Baltiskis ja Pakri saarel ja reedel olin Rannamõisas.

Baltiskisse sõitsime hommikuse kella 11 rongiga. Sõitsid: Dr Greenberg oma proua ja tütrega, minu Hilda, meie mõlemad tütred ja Alide (viimane tuli otse Tallinnast, kus ta paar päeva olnud oli). Ka arhitekt Ederberg[1], kes Keila kirikut ühe professori ülesandel mõõdab ja meie juures elab, oli meiega kaasas. Kella 12 paiku olime Baltiskis. Dr. Greenberg oli õhtul enne seda Dr. Studemeister’ile[2] telefoneerinud, kes korra ennemalt oli lubanud temale teejuhiks tulla Pakri saartele. Dr. Studemeister oli vaksalis vastas. Läksime siis kohe sadamasse lootsikut ülesõiduks Pakri saarele otsima. Otsimise peale lubas meid keegi 1 œ tunni pärast üle viia. Sadamast läks Dr. Studemeister koju meie jaoks lõunat korraldama, meie aga läksime Peeter Suure kindluse jälgi vaatama. Korjasime seal metsnelkisi, kurekatlaid ja üksikuid maasikaid, mida kõiki seal mere kõrgel kaldal palju kasvab, ja ma tegin Peetri paemurrust ülesvõtte. Siis läksime linna ja sõime tohtri juures lõunat. Läksime sinna niisuguse tundega, nagu oleksime rohutirtsude parv olnud – oli meid ju palju. Siis ostsime poest kompvekki ja limonaadi ja läksime jällegi sadamasse. Saime ühe suure purjelootsiku, mille eest sõiduraha minul tuli edasi-tagasi, mitmetunniline ootamine Pakri saarel peale selle, kõigest 300 marka maksta (minu, Hilda, Alide ja laste eest). Sõit oli väga hea, laineid ei olnud. Pakri saarel, n.n. vähemal saarel, sest on veel üks teine natuke suurem Pakri saar sealsamas esimese kõrval, versta 2 vahet, – vaatasime sadama läheduses olevat küla, kus pea ühtki inimest näha ei olnud, ja läksime siis versta 2 edasi saare vastasolevale kaldale suurt küla vaatama. Pikuti saart edasi minna on Baltiski poolt vaadates pahemat kätt kirik, paremat kätt aga kõrge kaldaga maanina. Saare pikkus on versta 7, laius 2-3 versta. Mõlema saare peal kokku elab umbes 300 inimest. Vähemas külas nägime üht väga ilusat rukkivälja, olgugi et maapind on paekivipurune. Saarte elanikud on rootslased, kes aga küll on kadumas, sest Rootsist ei käi nad naisi võtmas mitte, käivad üksnes Vihterpalu ja Noarootsi pool; seega ei tule värsket verd mitte juure. Nad oskavad nähtavasti kõik ka Eesti keelt. Olevat küll naisi, kes terve eluaja omal saarel mööda on saatnud, ka Baltiskisse, kuhu saab versta 3, mitte ei ole saanud. Igatahes on see omapärane ilm, mida seal näha saab. Silma paistavad suured kiviaiad, raudkividest korralikult üles laotud ja nähtavasti hästi korras peetavad. Ka elumajad paistavad oma korralikkuse ja ruumide rohkusega silma. Suuremas külas fotografeerisime üht talu, mille elumajal, vaguni viisi ehitatud, 4-5 tuba oli. Rehi, ait ja karjalaut on elumajast täiesti lahus, igaühe jaoks ise hoone. Õu oli korralik ja puhas. Majade katused on hästi korras peetud. Inimesi oli vähe näha, sest enamjagu oli muidugi heinamaal. Kuid alati olevat inimesi Pakri saarel vähe näha. Ja tuimad olevat nad ka. Dr. Studemeister’i proua ütles, et ka siis, kui nad tantsivad, neil väga ükskõikne, kivinenud näoilme olevat. Ühe koera nägime 3 tunni jooksul, mida saarel mööda saatsime, hobuseid ei ühtki; suuremas külas kuulsime ühes kohas ka sea kiunumist. Lehmi nägime palju. Vähem küla oli täiesti kuiva maa peal. Vähema ja suurema küla vahe aga oli üsna vesine maa. Suurema küla rand oli ka märg. Kuivema maa peal oli küla ja iseäralised tuulikud, mis ka Läänemaale ja saartele omased, külast väljas. Oli vähemas külas ka üks päris korralik suur tuulik, suuremas külas oli aga ühes kohas 4 tuulikut väiksed, iga talu jaoks oma tuulik. Naised läksid meil suurema küla rannal merre suplema, meie mehed aga läksime külasse maju vaatama ja juua otsima. Korralikku teed saarel ei ole. Siiski suurema küla vahel oli üsna korralik tee ja ka kiriku juure viisid roopad. Vähema küla ja suurema vahel oli nähtavasti ka sõidetud. Ilmasõja ajal on venelased saarel olnud ja need on kahe küla vahele paekivipuru vedanud, kuid korralikku teed luua nad ei ole suutnud. Meie mehed, Dr. Greenberg välja arvatud, käisime ka kiriku või kabeli juures. Leidsin seal ühe risti, mis Keila 1815. a. raudristi taoline oli, kuid 1840. a. paiku püstitatud. Kabel on nagu elumajadki eemale paistvate, nimelt valgeks värvitud aknaraamidega, nagu Vene külade elumajad. Kabelisse sisse meie ei saanud. Asub kabel kõrge kuiva koha peal merekaldal, nõnda et mõlemalt poolt otsast meri paistab. Kabel on puust, torn on kividest; surnuaed on kabeli ümber. Ümberringi on lage maa; parajasti oli küla lambakari, muidugi vähema küla oma, seal laial lagendikul söömas. Ka küla lehmad näisid ühes karjas käivat. Kell œ7 õhtul kogunesime sadamasse ja sõitsime Baltiski tagasi. Studemeister’id saatsid meid vaksalisse, kus veel õlut ja limonaadi jõime ja siis rongile asusime. Kell 8.15 sõitis rong välja ja tunni aja pärast olime Keilas. Muljed jäid vist küll kõigile head, pealegi oli ju ilm ilus.

Reedel, 11. juulil käisime Rannamõisas. Oli seesama seltskond: Dr Greenberg perekonnaga, mina Hilda, laste ja Alidega. Ederberg puudus, sest tema lõpetas kiriku mõõtmist ja sõitis õhtul Tallinna. Rannamõisas seltsis meiega proua Dunkel oma kolme väikese tütrega. Läksime esmalt mere kõrget kallast mööda Tiskresse, seal jagunesime kaheks: tohtriproua oma piriseva tütrekesega ei julgenud kalda alt läbi ronida ja läks tagasi, kõrgele kaldale. Hilda arvas ennast olevat kohustatud, mispärast – ei mõistnud ma, temale seltsiks olema ja võttis Ellinori enesega. Mina, Greenberg, Alide, proua Dunkel kolme lapsega ja väike Hilda läksime kõrge kalda alt Rannamõisa poole tagasi, teel fotografeerides. Vahetevahel jäime peatuma ja vaatlesime paljastunud liivakivi kihte ja üleval äärel rippuvaid paerahne. Allalangemised on Rannamõisas palju suuremad kui Türisalus, ja paekaljud rippuvad üleval nõnda hirmuäratavalt, iga silmapilk võiks karta allalangemist. Pärast käisime ka Rannamõisa Tilgu sadamas, mis versta 2 Rannamõisast Suuropi poole asub. Seal on ka ilus kõrge kallas. Korra käisid naised ka suplemas. Mina ja Greenberg leidsime aga, et merevesi meie jaoks soe oli üksnes selleks, et jalgu pesta. Naised olid kaunis pirtsakas tujus, nõnda et korra juba otsustasin, kunagi enam mitte naiste seltsis sõita.

Täna käisin Hildaga Keilas Jacobsenide juures kella 4-œ 8-ni. Jõime seal õlut, limonaadi ja veini, ja oli üsna hea olemine.


[1] Ernst Ederberg (1891 -– 1973), arhitekt ja arhitektuuriajaloolane; osales I maailmasõjas ja 
Vabadussõjas; 
1919 -– 1931 Tallinna Tehnikumi arhitektuuriajaloo ja arhitektuurivormide õppejõud; 
1944 -– 1950 Arhitektuuri Valitsuse muinsuskaitseosakonna arhitekt ja juhataja; 
1944 -– 1973 ERKI õppejõud, 1947 aastast dotsent; 
üks oluliseimaid uurijaid Eesti ehitusmälestiste ja taluarhitektuuri uurimistel.
[2] Paul Alexander Studemeister (1871- teadmata), sakslane; Harju – Madise jaoskonnaarst; 
1920 -– 1939 elas ja töötas Paldiskis; Eestimaa Arstide Abistamise Seltsi liige ja Kaitseliidu 
Harju maleva Paldiski kompanii sanitaarpealik; 1939. aastal repatrieerus Saksamaale

Keilas, 14. juulil 1924

Täna käisin Ääsmal haige juures. Kell 7 hom. sõitsin välja, kell 12 olin tagasi. Teel tegin ühe pildi lilledest ja teise Tuulas Keila jõest. Koju jõudes läksin oma perega suplema ja püüdsime 12 vähka kalda seest. Oli esimene kord minul sel aastal supelda: ilusaid ilmu on küll olnud, kuid aega ei olnud, ehk jälle on jõgi inimesi täis olnud.

Keilas, 20. juulil 1924

Täna sain oma tulumaksu teatelehe. Mul tuleb maksta 3850 marka. Mina andsin oma tulu üles 190.000 marka ja prii korter ja küte. Prii korteri ja kütte olid nad mulle hindanud 10.000 marga peale, mis igatahes on väga odavasti arvatud. Existents minimum 20.000 m. ja veel 20.000 m. ja laste pealt 24.000 marka (kahe lapse pealt) maha arvatud, jäi maksualuseks 136.000 marka. Kuna mul sel aastal pool vähem kui eelmisel aastal maksta tuleb, siis olen ma väga rahul.

On ütlemata hea ja soe suvi. Sagedasti on vilus veel õhtul 20° R sooja. Palju päikesepaistet on olnud. Baromeeter on kauemat aega püsinud keskmisel kohal, nimelt 758-761. Kurgid õitsevad meil juba umbes nädal aega ja tõotavad rohket saaki. Oleme söönud juba värskeid kartulaid ja porgandeid. Olen käinud lastega maasikaid korjamas, mida meie piirkonnas küll vähe on, ja suplemas. Eila käisin 2 korda suplemas: ühe korra käisin lastega, teise korra tohtritega. Lastel oli lõbu palju: ilm oli väga soe ja vesi meelitav; ei tahtnud lapsed enam jõest välja tullagi; olime õhukeses kohas, kus lastel võimalik oli jõest läbi käiagi.

Teisipäeval, 15. juulil käisin fot. Kulp’iga Padise kloostrit vaatamas. Kulp’il on Kasepere majandusühisuse asjaajaja Kutser hea tuttav. See on Keilas kooliõpetaja olnud ja Keila Vallingu endise koolipreili naiseks võtnud. See herra tuli meiega kaasa; pärast sõime veel seal lõunat ja jõime õlut peale. Kui just varemete juures olime, hakkas vihma sadama, ja näis pikaline sadu tulemas olevat. Kuid paari tunni pärast hakkas päike jällegi paistma ja ilm oli meelepäraline, soe. See vihm oli põldudele väga hea. Siit on Padisele igatahes üle 20 kilomeetri. Teel vaatasime ka Vasalemma marmorimurdu, Vasalemma mõisat, jõge j.n.e. Oli väga huvitav, ja kuna naisi kaasas ei olnud, siis ka meeleolu muidugi hea.

Neljapäeva hommikul sõitsin oma perekonna huvides Tallinna, kus herra Jacobsen meid tsirkusse viis. Olin esimest korda elus tsirkuses, kuid, nagu tähendasin, üksnes „perekonna huvides“, sest mind tsirkus ei veetle. Vaatlesin üksnes akrobaatide näoilmet kiikriga huvitusega. Reede hommikuse Baltiski rongiga sõitsime Keila tagasi.

Oleks tarvis vihma põldudele, kuid praegu näitab baromeeter tõusu. Täna müristas kella 3 ajal eemal, hommikul oli pilves. On pühapäev. Rahvast oli kirik täis. Umbes 120 inimest oli armulaual, 1 surnu matta ja 1 paar laulatada. – Heinu on kerge teha. Hein saab nii kuiv, et eila õhtupoolikul kirikumõisa heinamaal üks saad paberossist põlema läks ja ära põles. Jasminide õitsemise lõpp on.

Keilas, 26. juulil 1924

Eila ootasime vihma, kuid tuli üksnes paar piiska, olgugi et ümberringi igalpool müristas ja nähtavasti ka sadas. Viljapõllud meil ja ümberkaudu siin janunevad vihma järele, rukis on juba valge, odra- ja kaerapõllud on põuast kõrvemas ja punaseks tõmbunud. Üksnes aiavili edeneb hästi, nähtavasti ka kartulid. Kurgid õitsevad meil teine nädal ülirohkesti, juba on palju kurke pooltäiskasvanud. 1920.a. saadik ei ole meil suuremat kurgisaaki olnud, nüüd see aasta tuleb küll nähtavasti suurepäraline saak. Kartulad õitsevad. Juba on ka vabarnaid aias valminud. Soojust on päeval mõnigi kord üle 20° R olnud. Täna kell 9 õhtul on 13½°, kuid täna oli ilm sagedasti pilves. Baromeeter tõusis täna, nüüd õhtul jäi seisma 758 peale.

Neljapäeva öösel vastu reedet käisin Alide ja Greenbergiga kirikumõisa heinamaal jõest nattadega vähki püüdmas. Oli lõpmata ilus ja soe öö. Vähki saime küll vähe, kõigest 29 või 30, kuid hea oli kuulata pikema aja järele jälle öiseid hääli, vaadelda suviöö pilvi taevas, mis ju nõnda ilusad oma valgendavate äärte ja mustema keskkohaga. Olime kella ½ 2-ni öösel jõe ääres. Kell 8 hom. tõusin jällegi üles ja hakkasin tööle. Suviöine õhk mõjub minu peale väga rahustavalt ja tervendavalt ja annab peaaegu sedasama, mida unigi annab. Mäletan mõndagi ööd lapsepõlvest, kus mamma kas kangaid valvates või mõnel muul põhjusel aias lahtise taeva all magas ja mindki ühes võttis. Need ööd kahe vana mureli all, mida praegu enam ei ole, olid väga head. Väline õhk on suvel ikka hoopis teine, kui seisnud tubane õhk. – On ikka tänavu ilus suvi! Täieline vastand läinud aasta suvele. Nii soe ja päikeserikas on ta tänavu.

Keilas, 27. juulil 1924

Oli 19°R vilus. Rahvast oli kirikus küll üsna palju, kuid hobustega oli vähe tuldud. Heinaaeg. Kevadel paistis küll lopsakas rohukasv, kuid nüüd on peaaegu vastupidine asi heinasaagi suhtes. Keila mõisas on saak alla keskmise, kirikumõisas on parem – keskmine. Oli jällegi üks müristamise pilv taeva peal, kuid siia ligidale ta ei jõudnud. Vihma oleks aga hädasti tarvis, vihma, mida läinud aastal üleliia sadas.

 

KÖÖGARDALI PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni <***> August *** September 

*** Oktoober *** November *** Detsember