1924. aasta juuni

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai < *** > Juuli *** August *** September 

*** Oktoober *** November *** Detsember

 

Keilas, 2. juunil 1924

Taevaminemise päeval, 29. mail käisin lastega tohtri perekonnas. Esmalt viisin üksnes Hilda, keda siis ühes tohtri Kariniga hobuse seljas üles võeti. Ma olen ise ka selle pildi peal – hoian lapsi kinni, ja tohter Greenberg hoiab hobust suukõrvalt kinni. Ülesvõtja oli tohtriproua.

Reedel, 30. mail käisin päevapiltnik Kulp’iga Varbola muinaslinna[1] vaatamas. Juba Taevaminemise päeval oli väga ilus ilm. Õhtul oli baromeeter tõusmas, hommikul, 30. mail, näitas ta 766 ja taevas oli ilma pilvedeta. Varbola asub Nissi kihelkonnas, praeguses Varbola, endise nimetusega Vardi vallas, Põlli kogukonnas. Keilast tuli sinna sõita n.n. Tuula-Ääsma Harudevahele, sealt Pärnu maanteed mööda. Kell 6 hom. sõitsin siit välja, kell ¼ 7 võtsin Kulp’i kiriku juures peale. Kell 11 hom. olime Varbola vallamajas, kuhu siit nii umbes 34 kilomeetrit saab. Varbola vallasekretäär on Kulp’i hea tuttav. Et mees ka päevapildistamisega tegemist teeb, siis tuli ta meiega kaasa selle peale vaatamata, et kantseleipäev oli. Vallamajast muinaslinnani oli läbi metsade umbes 4 kilomeetrit, teed mööda – 5. Läksime metsi mööda, tulime teed mööda. Varbola vald on oma nimetuse ühe kooliõpetaja Kuljuse pealekäimisel saanud endise Varbola maalinna järele. Varbola maalinna ennast nimetatakse praegu Nissi Jaanilinnaks. Kes esimest korda Varbola maalinna vaatama läheb, see teda naljalt üles ei leiaks. Maalinn on praegu ju metsaga täiesti kattunud. Läksime meie sinna Põlli mõisa poolt. Suurt teed mööda sammudes saame maalinna ligidusest märki suurte tammede läbi, mis tee ääres kasvavad. Sealsamas tee ääres on ka üks suur raudkivi iseäralise välimusega. Tundub, et see kivi ei ole mitte harilik, vaid arvatavasti ohvrikivi. Kivi on üsna maalinna naabruses. Maalinn on ise Põlli poolt minnes pahemalpool teed, kivi paremalpool. Läheme segametsa alla, et maalinna ennast näha. Näeme väikest mäeseljandikku kuuskede ja teiste puude all. Ei ole see seljandik sellest kohast ei kuigi kõrge ega ka mitte järsk. Läheme üles. Selle koha peal on mäeseljandiku hari ja teine külg natuke maad lagedad. Teeme ühe pildi. Nüüd näeme ka, et kuigi osalt on tarvitatud ka loomulikku mäeseljandikku, siis ometi palju rohkem kunstlikku sünnitust on: siinsamas on paekivitükid, mis mäe seest välja tulnud ja veelgi tulevad. Maalinnana ei ole mitte tarvitatud mäeseljandikku ennast, vaid mäeseljandikust on valmistatud vall, mis ovaalselt piirab maalinna õue. Õu oligi pelgukohaks vanal ajal. Vall kaitses vaenlase eest. Mõnes kohas, näit. kirdes, on vall õige järsk, nii hästi õue kui ka iseäranis väljaspoole. Paiguti tuletas vall mulle Naanu Tantsimäe külgi meele oma kõrguse ja järsakusega. Siin ja seal on selgesti näha üksteise peale laotud paekivikorde. Varbola kivivall on pool versta pikk. Arvatakse, et tema tarvis 32 300 koormat kiva ära kulus. Ringvall ei olnud aga ainus ehitus. Olid veel kraavid ja eelkindlustused; kõva kivitee viib peakindluse juurest väravast allapoole. Tee ääres on nähtavasti sügav kraav olnud. Õu on umbes 5000 ruutsülda suur. Õu on ümberkaudsest, väljaspool valli olevast maast kõrgem, muidugi niisuguseks tehtud. Praegu on õu osalt sarapuu, tomminga ja teiste põõsaste, siin ja seal ka kuuskedega kaetud; osalt on ta lage. Õues oli parajasti lambakari ühe vananaise valvel söömas. Näha on, et ennemalt vähemalt osa õue põld on olnud. Õue keskel on vanaaegse kaevu ase, on nagu mõni kruusiauk; vett sees muidugi ei ole, üksnes kiva on seal. Kaevu on kerge sisse minna, sest ääred ei ole mitte järsud. Ka ei ole kaev mitte sügav. Kaevu ümbrus on põõsastega kattunud, osalt kaevu kohalgi on põõsaskatus. Läheme veel väravat vaatama. Ei ole see kaevust mitte kaugel. Kuna igal pool laguneva valli kivipuru, siin ja seal koguni kivihunikuid leidub, siis värava koht on kividest vaba. Värav praegusel kujul on nii, kui kahe mäeseljandiku vahe – üks lõpeb, teine tõuseb. Väravast välja läheb allapoole tee, ühelpool on vall, teiselpool vanaaegne kraav. Tee on vaba, teeäärsed metsaga kattunud. Kahjuks ei luba mets sellest muinaslinnast mitte üldvaadet silmile, vaid seda tuleb ise enesele ette kujutada, vaadeldes valli üksikuid osasid, kõndides ringi valli peal ja õues. Põlli endine koolimaja on üsna maalinna ligidal maantee ääres, mis Vardi mõisa ja Varbola vallamaja poole tagasi viib. Seal puhkasime ja jõime kolme peale ära kolm toopi piima, mida vallasekretäär Virma oma tutvusega ilma rahata meile muretses. Tulime tagasi maanteed mööda läbi Vardi mõisa. Vardi jõekese algust nägime, siis nägime seda jõge Vardi mõisas juba üsna suurena. Ka läbi metsa minnes läksime ühest jõekesest ühe veski juures üle, selle jõe nimi oli Pajaka, kilomeetrit 1 ½ Varbola linnast. Vallamaja ees kasvavad ilusad kased, vallamaja taga oli ilus männimets. Ruunaveres Pajaka jõest üle sõites, fotografeerisin seda silda ja üht iseäralist kaske sealsamas. Oli üks nõrekask, millel haruldaselt ripnevad oksad; räägiti, nagu oleks see kask 400 aastat vana. Ruunaveres olevat korra lahing olnud, kus veri ulatunud ruuna põlvini – sellepärast olevat Ruunavere. – Vallasekretäär andis meile, olgugi et meil vähe isu oli palaval päeval, ometigi veel lõunat. Natuke enne kella 5 saime tagasi sõitma. Tee peal murdsime täisõites tommingaoksi, mis vankri peal tolmutundmust vähendada aitas. Igalpool olid tommingad Hageris ja Nissis õites, Keilas olid nad ka, kuid vähem. Nägime teel kullerkuppe ja pääsukesesilmi. Ööpikud laulsid. Väga ilus, soe, õiterikas, õitelõhnaline päev oli. Kell ¾ 9 õhtul olime juba Keila alevis. Olin küll väsinud kitsas raputavas vankris sõitmisest, ometigi ilmutasin veel õhtul omad platted ära. Unustasin ütelda, et Hageri kihelkonnas, Haibas, Pärnu maantee ääres põllul ühe huvitava kadaka silmasime, mis oli võrdlemisi õige suur (40 versokit alt ümbermõõt) ja mille tüvi nagu kokkukeeutatud köiekimp oli; ka selle pildistasin. Ma tegin sellel teekonnal üldse 10 ülesvõtet, Kulp tegi 3; neist viimastest on üks, kus Varbola väraval mina seisan ja minu ees õuel lambakari. – Pärnu maantee äärne maa oli üsna metsarikas, sellepärast ka palju silmailu. Varbola vallamaja lähedal oli palju nõre- või leinakaski, mis oma iseäranis ripnevate okstega väga veetlevad olid. – Varbola on Tallinnamaa suurem maalinn. Läti Hendrik kõneleb temast mitmes kohas, nimelt XV, 8; XXIII,  9.10; XXVI, 3; XXVI, 5; XXVI, 11; XXVII, 3; XXVIII, 7; XXIX,7.

Eile oli mul raske pühapäev. Kell 9 hom. oli kirikus üks eralaulatus, siis jumalateenistus armulauaga (180 armulaualist), 1 ristimine, 1 matmine, 2 paari laulatada. Siis ristisin Keila vesiveskis ühe lapse, kella 5 ajal õhtul ristisin Kumna mõisas ühe tütarlapse. Kumna mõisast sai maad keegi merikapten Gildemann[2], sõjalaeva „Lembitu” komandör; selle vend on Tartus aurulaeva „Vanemuise” tüürimees. See oligi oma naise sünnitamise ajaks Kumnasse oma vanemate hoole alla toonud ja nüüd ristisin lapse. Oli koos paarkümmend inimest haritud ilmega. Oldi väga lõbus, söödi, joodi ja naerdi. Naised jõid parema meelega kui mehed. Siiski, oli seal üsna hea paar tundi söögilauas ära viita.


[1] Varbola linnus – rajatud XII sajandil;
Muinas-Eesti suuremaid linnuseid- õue pindalaga 2 ha; 
linnust ümbritseb 7-10 m kõrgune ja 580 m pikk kividest kuhjatud ringvall.

[2] Rudolf Gildemann (Enno Sinivee) 1894-1954; Vabadussõja teenete eest Vabadusrist I/3;
1922. aastal määrati suurtükipaat "Lembit" komandöriks; 24. veebruaril 1924 ülendati 
kaptenmajoriks; 24 veebruaril 1930 ülendati kaptenleitnandiks.

Keilas, 4. juunil 1924


Eile käisin Tallinnas. Keila koguduse kroonika sain ometigi provintsiaalmuuseumist kätte. Päriselt aga seda välja ei antud, vaid ajuti. Ka teisi raamatuid, mis Keila koguduse ajaloole tähtsad, on alles, kuigi väga mitmed raamatud ühes teistega ära on varastatud.


Homme on meie poisi ristimine. Otsustasime teda Viktoriks nimetada.

Keilas, 6. juunil 1924

Eile oli siis meie poja ristimine. Tulid hommikul kell ½ 11 rongiga Tallinna poolt Keila: minu vend Viktor, kes Sakku oli sõitnud, sealt jala Sauele ja Sauelt rongiga Keila tuli, B. Leib, õp. Sommer prouaga, Hilda vend Eduard; Hilda mamma tuli juba üleeila hommikul, Hilda vend Karl eile hommikul; praost K. Thomson[1]prouaga tuli kella ½ 3 paiku hobustega; politseiinspektor Jacobsen ühes prouaga toodi kella 3ks; selleks ajaks tulid ka herra Peks prouaga ja herra Lukas’ega, Dr Greenberg proua ja tütrega, agronoom Alfred Kalm prouaga, ämmaproua Ihlberg, ka kirikunõukogu esimees Elling oma abikaasa ja tütrega. Huvitav, et peale laste ühtki preilit ei olnud, sest ainus, keda kutsuti, Hilda õde Alide, ei saanud koolitöö pärast mitte tulla. Pidi siia tulema ka piiskop oma noore prouaga, kuid telefoneeris hommikul, et tulla ei saavat, kuna ta kibedasti kiriku aruannet kirjutavat. Hilda vend Paul[2]kirjutas meie kutse peale, et meil rõõm, temal mure olevat: hea hobune lõppenud tal ära! Missugune vastik sündmuste ühendamine: nagu peaks meil mõnesugune hobusesündimise rõõm olema! Paul lubas siiski tulla, saatis aga keskpäeva paiku telegrammi, et tulla ei saavat. Kutsutud olid veel: Rapla õp. Liiv abikaasaga, köster Sori perekonnaga, meie köster, päevapiltnik Lints[3], aga need ei saanud tulla. Praost laulis ja kõneles peast. Ta rääkis umbes selle kirjasõna kohaselt: „Ära karda mitte… Sina oled minu päralt.” Ta ütles, et kartus, mis sündimisel oli, mööda on, kuigi tuhat kartust noore elu pärast veel ees; kallim, kui ükski teine nimi, olgu Jumala oma „sina oled minu päralt”; kasvagu ja kasvatatagu siis last Jumalale. Proua Jacobsen hoidis Viktori süles kuni ristimise eneseni. Praost laskis teda meie tehtud altari ees leentoolil istuda. Ristimise enese ajal oli poiss minu venna Viktori süles ja sai siis õnnistamise ajaks Hilda kätte. Altari jaoks oli üks laud, laua peal lina, mis üle ääre allapoole ulatus; selle lina rippuva ääre külge tegin ma pääsusilmadest risti. Laua peal oli 2 viieharulist küünlajalga ja puust ristikuju, Jacobsenide käest laenatud asjad. Küünlad muidugi põlesid ka. Pärast ametitalitust tõstsin altari teistpidi ja põigiti, seadsin vaderid Viktori, praosti ja Hilda sinna ümber ja võtsin üles. Ristivanemad või vaderid olid: minu vend Viktor ja B. Leib, proua Jacobsen ja proua Sommer.

Enne ristimist võtsin vanamamma üksinda ja teist korda ühes lastega üles. Kella 2 paiku läksime – Sommerid, Kuusikud, Viktor, Leib – Lutheruse juure, kuhu ka redel toodi ja Lutheruse piiblikirja näha taheti. Õp. Sommer ronis Lutheruse otsa ja leidis, et käesolevas piiblis mitte midagi ei seisa. On küll seal üleval jalgade juures kaks venekeelset pealkirja. Üks pealkiri on: „Лъпилъ профессоръ С.Петербурской Академіи Художеетвъ баронъ Клодтъ 1861 г”. Teine pealkiri: „Отлито изъ бронзы въ С. Петербургокомъ галвано-пластическомъ и Литейномъ Заведеніи въ апрълъ 1862 г.” Varsti sõitis praost oma prouaga mööda, kutsusime ka neid Lutheruse juure. Hilda tuli pärast ka, ja siis ronisid Leib ja insener Kuusik Lutheruse otsa, teised asusid Lutheruse ette, ja ma tegin ülesvõtte. Pärast lasksin teise pildi teha, kus mina ka peal olen (valgustas pilti minu juhatusel Hilda noorem vend). Pärast ristimist oli schokolaadi ja kohvilaud magusa saia ja tortidega. Siis ajasime juttu, ma lugesin huvitavaid kohte Keila kroonikast ette. Siis läksime välja. Jacobsenid läksid ära. Osa rahvaga käisin Kumna pargis ja tohtri aias, kus 4 pilti sai tehtud. Siis oli kell ½ 8 õhtul, kui tagasi jõudsime. Algas õhtusöök, mida pooleli jättes lahkusid: Sommerid, insener Kuusik ja Leib, sõites õhtuse Baltiski rongiga Tallinna. Pärast õhtusööki läksid umbes tunni ajaga kõik laiali. Jäid üksnes Viktor, Hilda noorem vend ja Hilda mamma. Neist viisin oma venna Viktori täna Saku vaksalisse, tehes teel ülesvõtteid tammedest, mis Harjumaale omased; Karl oli sõitnud rongiga Riisiperesse; jääb siia esialgul vanamamma.

Üleeila sadas tublisti vihma. Kui pääsukesesilmi ja kullerkuppe korjasin Kumna heinamaal, sain üsna varsti märjaks. Ka eile hommikul oli ilmal pahur nägu, kuid läks üsna varsti päikesepaisteliseks, ilusaks, vaikseks; üksnes soojust oleks vast rohkem ära kulunud. Täna on õhurõhumine kõrgem, kuid pilvitas, õhtupoolikul sadaski korra. Seega läks ristimisepäev ilma poolest täiesti korda.

Talitamas olid eile meie oma 2 tüdrukut, korra ka üks Peksi teenija, ka piiskopi endine teenija „Vana Liisa” oli siin. Linnast kutsuti üks naiskokk, kes pidusid mööda käib. Kahjuks ei teadnud enne, et see oli adventistlane; adventistlased on aga üsna kiusakad; igatahes teine kord enam niisugust ei võtaks. Sai see naiskokk kahe päeva eest 1000 marka. – Sakus käimise peale kulus täna aeg hommiku kella ½7–½12ni. Kell 9.16 läks rong seekord Viljandi poole. Poisile toodi Jacobsenide poolt hõbelusikas.


[1] Konstantin Adolf Thomson (1865 - 1938), 1890 ordineeriti pastoriks, 1892 - 1936 Hageri koguduse õpetaja,
 1920 - 1935 Lääne- Harju praost, 1927 - 1936 vaimuliku ülemkohtu liige, 1936. aastast praost-emeritus,
 "Ristirahva Pühapäevaleht" väljaandja ja toimetaja.
[2] Paul Voldemar Kuusik (1890 - 1963), kirikuõpetaja. 1934 - 1939 õhtukoguduse 
"Emmause" organiseerija ja õpetaja, 1935 - 1939 Tallinna abipraost, 
1941 lahkus Saksamaale.
[3] August Lints (sündinud 1883), fotograaf. 1901 - 1904 õppis fotograafiat Peterburis, 
1909 - 1940 töötas fotograafina Viljandis.

Keilas, 11. juunil 1924

Hilda jäi pühade laupäeval haigeks. Esimesel ja teisel pühal oli tal palavik kunni 39,9 ja 39,8. Külmavärinad, pea- ja kõrvavalu ja köha oli tal. Adventistlane ajas jonnakalt kõik aknad ja uksed ristsete ajal pärani, sellepärast Hilda ennast ära külmetaski. Alles eila, viimasel pühal sai ta jälle oma jalgele. Mina olin ka need päevad haige: palavik (38,1), köha, kurguvalu. Ometi ei olnud mul võimalust voodisse heita, sest mul on ju 10.000. pealine armutu peremees. Esimesel pühal oli kirikus mul ainult lihtjumalateenistus. Köster korraldas pärast seda kirikus kontserdi (orel ja neljast kohast segakoorid); sissetulek – 2500 m vabatahtlikke andeid – läks orelikooripealse suurendamiseks (ongi töö juba tehtud). Ei jõudnud ära oodata oma haiguse pärast, kunas kontsert lõpeb, olgugi et kontsert ilus oli. Õhtupoolikul siiski jalutasin laste ja Hilda mammaga, kes täna hommikul jälle Märjamaale sõitis, Kumna pargis, kus 3 ülesvõtet tegin. Oli väga soe ilm, sellepärast võisingi 38°-lise ihusoojuse juures väljas olla. Teise püha hommikul oli aga kurk nõnda haige, et üksnes 2 klaasi palavat piima alla sain neelata. Rääkiminegi sünnitas valu. Ometigi pidin tegev olema: jumalateenistus, ühe lapse ristimine, ühe vanapoisi matmine, 2 paari laulatus, 1 eralaulatus ja pärast Vallingu mõisas veel laulatus; muidugi pidin ka tunnistusi veel kirjutama. Varakult läksin õhtul voodisse, et viimaseks pühaks, eilseks päevaks, jõudu koguda. Eila pidasin jumalateenistust vanade armulauaga Türisalus Pirmade peres. Oli 11 inimest armulaual ja 2 tuba rahvast täis; ka baptistlasi oli tulnud üsna tõemeelega. Pärast jumalateenistust käisin Joa valitseja Riimanni ja selle perekonnaga Türisalu kalda all. Kallas on jällegi palju muutunud, sest siin ja seal on palju maha varisenud. Sügisel olid kalda sees väga ilusad koopad, needki olid osalt sisse langenud. Siiski oli minu kirjutis – „väike Hilda 1923 1/X” alles. Fotografeerisin ka. Pirmade juurde tagasi minnes – Riimanni abikaasa on sündinud Pirma ja selle koha poole osa pärija – saime tugevasti vihma, nõnda et mul põlvede kohalt aluspesugi märjaks sai. Sõime siis lõunat ja ootasime, kunni vihm üle jäi. Kell 6 õhtul hakkasin sõitma ja sain kella ½ 9-ks koju. Tervis oli eile juba päris hea. Üksnes joogijanu vaevas palaviku järeldusena, kuid Türisalus oli head hallikavett küll. Täna on veel köha. Võtsin lapsed nartsissides üles.

Keilas, 17. juunil 1924

Reedel telefoneeris mulle piiskop Kukk, et eelolevaks Lutheruse usupuhastuse meie maa 400. a. juubeliks ja kirikupäevaks, mida täna Tartus alatakse, ka Soome piiskop Dr. Jaakko Gummerus siia sõidab ja mõnda Eesti maapastoraati ja kogudust näha soovib. Kukk küsis, kas teda mitte ei võiks Keila saata. Ma olin nõus. Laupäeva õhtupoolikul telefoneeris meie piiskop uuesti, et Gummerus pärale on jõudnud; rääkisime kokku, et G. pühapäeva hommikuse Baltiskisse mineva rongiga Keila jõuaks. Selsamal ajal telefoneeris ka Hilda õde Alide, et temagi siia sõidab – juhtumisi sellesama rongiga. Sõitsin siis pühapäeva hommikul mõlemale külalisele vaksali vastu. Oli vihmane päev, üksnes vahetevahel oli kuiv. Parajasti rongi tulekul hakkas lainetama ja vihmavarjude peale vaatamata saime üsna märjaks enne, kui koju jõudsime. Kodus sõime, ajasime juttu, ja siis sõitsin Soome piiskopiga kirikusse. Kahjuks ei oskanud ta nii palju Eesti keelt, et ta kirikus kogudusele midagi ütelda oleks võinud. Soome piiskop vaatas pealt, kui mina jumalateenistust pidasin. Et paremini tähele panna, oli tal kirikus eestikeelne agenda ja lauluraamat käes. Ta vaatas jumalateenistuse lõpuni, siis lasteristimise, juhusliku konservatooriumi õpilaste kontserdi ja lihtlaualatused. Siis saatsin ta koju, kus ta seni maja ümbrust silmitses, kunni ma kirikus veel 2 eralaulatust ära toimetasin. Olgugi et ilm vihmane, oli rahvast siiski kaunis hulk kirikus ja jäi soomlasele meie rahvast hea mulje. Kodus sõime lõunat, tegime ühe ülesvõtte Lutheruse juures; siis küsis Gummerus põhjalikult üht ja teist minu kogudusetööst, meie maa kirikuoludest, usuõpetusest j.n.e. Ise rääkis ta ka Soome kirikuoludest, mis igapidi paremas seisukorras riiklises suhtes kui meil. Mõni õpetaja saavat seal kuni 1 miljon ja enamgi Eesti markades arvatud palka; keskmine palk olevat 400-500 000 Eesti marka. „Niisugust suurt kirikumõisat aga ei leia Teie Soomes mitte. Meil on vähemad puuehitused!” Pärast õhtusööki sõitis Gummerus 1/410-se rongiga Tallinna tagasi. Ma andsin temale umbes 20 ülesvõtet Keilast kaasa, et Eesti ilu näidata. „Eesti on ilus maa!” ütlesin ma. „Kui Teie oma piltidega seda mulle tahtsite tõendada, siis olete oma eesmärgi täielikult saavutanud!” vastas ta. Meie rääkisime Saksa keelt. Gummeruse esivanemad vanaema poolt on sakslased ja Saaremaalt pärit. Elab piiskop G. Tamperes. Soomes on 4 piiskoppi ja 1 peapiiskop. – Kahju, et ilm sadune oli – koguni ülesvõttegi Lutheri juures tegin ma vihmaga – , muidu oleks võinud soomlasele veel mõndagi näidata. Meie köster küll ütles, et päris hea olevat olnud, et ilm vihmane oli, sest muidu oleks soomlane siit väga paha mulje saanud, sest palju inimesi olevat nüüd meilgi kihelkonnas pühapäeval põllutöös. – Täna juubeldatakse Tartus. Mina pean aga eraleeri. On 20 leerilast: 7 p. ja 13 tütarlast.

Keilas, 18. juunil 1924

Eila käisin ma Vääna Vähi külas haigeid ja vanu armulauale võtmas. Oli väga ilus päev. Pärast ametitalitust võtsin üles endise koolimaja, kus minu onu, isavend Jüri, oma tervise lõplikult kaotas – on üks vilets maja, praegu on ta vaestemajaks. Käisin siis ka Vääna (Tugamanni) kosel, kus vett nüüd vähe oli. Üllatavalt madal on Vääna kose kõige suurem kukkumine. Ma arvasin, et see 1 süld kõrge on, kuid ta on tublisti alla sülda. Kuid ülalpool koske langeb vesi õige mitmelt astmelt nagu treppi mööda alla. Tegin jälle ühe ülesvõtte – kiirmomendilise. Pärast võtsin veel osa Vähi külast – vaeste inimeste küla – üles.

Hilda ja Alide käisid eile Tallinnas. Oli ilus päev. Täna on veel ilusam ja keskpäeval on 18° R vilus sooja. Õunapuud lõpetavad õitsmist. Kõik asjad kasvavad jõudsasti. Kirikumõisa rukkiorasest sai muist ikkagi üles küntud ja kartulid asemele pandud. Täna ei ole ühtki pilve taevas. Jões pestakse kirikumõisa lambakarja, lapsed on juba mitu tundi seal pealt vaatamas ja vitsad on neil käes nagu karjalastelgi.

Keilas, neljap. 26. juunil 1924

Nädali eest, neljapäeva õhtul, olin ma juba magama minemas, kui korraga 2 üliõpilast öömaja tulid paluma. Juhtusid olema just Viljandi kihelkonnast, minu venna Viktoriga omal ajal Viljandi kihelkonnakoolis ühes õppinud, nimedega Sepp ja Raudsepp. Nad sõitsid jalgratastega ja tahtsid seekord meie randa näha. Nad olid päeval Tallinnas näitusel olnud ja siis õhtuks Keila poole sõitnud. Kogemata sattusid nad siia, olgugi et nad ei teadnud, kes siin õpetajaks on. Andsin neile süüa ja öömaja. Hommikul tegin neile kaardi, mille järele nad Keila ranna tähtsamaid kohte tundma õppida võisid. Näitasin neile reede hommikul kirikut ja surnuaia vanu mälestusmärke, kodus enne seda muidugi minu päevapilte. Siis läksid nad Joale ja Türisalusse. Sealt läksid nad Baltiski ümbrust vaatlema. Minu soovitusel pidid nad käima Pakri saartel, Pakerordis, Leetses. Seda nad ka tegid. Pühapäeva hommikuks pidid nad Keila jõudma ja siit minuga koos Rannamõisa minema, ei tulnud aga mitte, sest nad ei saanud Baltiskiga veel mitte valmis. Rannamõisas käisin mõlema Hildaga, ja oli seal üsna hea, sest ilm oli soe ja ilus. Üliõpilased jõudsid esmaspäeva hommikul Keila, parandasid Keila mehaaniku juures jalgrattaid ja said lõuna paiku meile. Ma ei lasknud neid enam edasi Rannamõisa sõita, sest Rannamõisas, ei tea, kas öömaja saab. Alide puhastas siis õhtupoolikul ukse ees teed, üliõpilased niitsid muruplatse ja mina valmistasin Jaanipäevaks, järgmiseks päevaks, jutlust. Vahepeal tegin 2 ülesvõtet neist töötegijaist. Õhtul enne päikse veeru tegime karjamaal jaanituld. Lõikusime tooreid kadakaid ja kiskusime maa seest poolmädanenud kadakajuuri. Oli hästi suur suits, vahetevahel ka tuli. Üks üliõpilastest oskas lastele, neid sülle võttes ja üle tule hüpates, head lõbu valmistada. Jaanipäeva hommikul saatsin üliõpilased Rannamõisa, ise aga läksin Keila surnuaiapühale. Oli ilus ilm, kuid baromeeter langes ja tekkis kange tuul. Siiski läks püha hästi korda. 1500 laululehte läks poole tunniga läbi. Pärast jumalateenistust hakkas pilvitama, vahetevahel sadas. Õhtupoolikul olin terve perega, Alide ka, tohtri juures. Kui sealt koju tulime, saime õige tublisti vihma. Ilm muutus viluks.

Eila käisin Vatsla külas – 30 versta edasi-tagasi – vanu inimesi armulauale võtmas. Oli vilu tuul ja uduvihma sadas ühtelugu, korra tuli minnes hoog päris kanget vihma. Tagasi tulles tundus soojem ja oli kuivem. Kodus leidsin, et baromeeter hooga tõusma hakkas. Vilus oli +10° R. Täna on juba enam-vähem päikesepaisteline ilm, soojem ka ja baromeeter tõuseb.

KÖÖGARDALI PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai < *** > Juuli *** August *** September 

*** Oktoober *** November *** Detsember