1924. aasta mai

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill <***> Juuni *** Juuli *** August *** September 

*** Oktoober *** November *** Detsember

 

Keilas, 1. mail 1924

Oli üsna hea ilm – keskpäeval 6° vilus sooja ja terve päev päikesepaiste. Leerilaste juures olin kõigest 2 tundi, andes neile omalt poolt 1 tund „töölistepüha”. Pärast tegin Moriani pildist uuesti 2 paremat kui seni ülesvõtet. – Õhtupoolikul käisin lastega Rehemäel, kus leidsime 4 sinilille. Lund on paiguti ikka alles üsna palju.

Keilas, 5. mail 1924

Esimesest maist saadik on kevadinäolised ilmad. Juba kolmandat päeva on 10° R sooja. Täna oli ilm pilves ja sadas natuke vihmagi, kuid soojus tõusis 11°-ni. Laupäeva õhtul kella ½ 7-9-ni olin Kumna Rebasel, kus lapsi loetasin (32 last oli tulnud!) ja vanadele palvetundi pidasin. Läksin ja tulin jala. Metsas oli veel rohkesti lund. Nüüd kaob lumi selle soojaga; meil õueski väheneb lumehang kiiresti. Silmapiiril paistab üksnes siin ja seal veel lund; muidu on väljad ja heinamaad juba lumest vabad. Rukkiorased on aga kõik hallid, ei ole pea ainustki rohelist taime näha. Saab näha, mis rukkipõldudest saab: kui aga meie maa mitte ilma leivata ei jääks!

Eila oli pärast jumalateenistust 2 surnut matta. Üks matuserong jäi hiljaks; suure kiirusega, hobuseid pekstes sõitnud nad kiriku ette, peaaegu oleks nad puusärgi puruks sõitnud. Ametitalituse ajal olid aga kõik mõistlikud. Pärast olevat nad aga märatsema hakkanud ja siis viidud nad kinni. Oli eila Karskuspüha. Käisin pärast kirikut alevis üht last ristimas. Seal oli lapse vanaisa küll „vintis”*, aga muidu üsna mõistlik; naistel oli küll hirm tema pärast ja nad katsusid meest kõigest jõust minust eemal hoida, kartes, et ta mind tüütab, kuid polnud ühtki häda.

*) Mees suri 24. novembril 1924 südamerabandusse liia alkoholi tarvitamise tagajärjel.

Keilas, 6. mail 1924

Täna hommikul oli küll tuul lõunast, kuid õige vilu; kui kella 9-ks hom. leeritundi läksin, siis oli kõigest 4° R sooja ja päike ei paistnud. Keskpäeva ajal hakkas aga päike paistma ja ilm läks soojemaks; lõunaajal oli juba 8 ½ ° R. Kell ½ 2 sõitsin väikese Hildaga kodust välja. Tahtsime Klooga Trepioja fotografeerida. Panin talvepalitu selga, kuid see oli küll üleliigne, sest ilm oli vaikne ja päike paistis. Trepiojale saab meilt umbes 13 kilomeetrit Baltiski maanteed mööda. Oja on põudsel suvel kuiv. Kevaditel ja vihmasadudega jookseb seal vesi aga paekiviastmetelt alla, tulles ühest soost 2-3 versta kauguselt ja jookstes mere poole. Praegu oli fotografeerimiseks kõige parajam aeg, sest vesi oli alanenud ja kose astmed selgesti näha. Ühes kohas sünnitab veejooks koguni väikese joa, millest tegin 2 ülesvõtet, Trepioja koguvaatest üht ülesvõtet tehes. Õieti küll ei saa üldvaadet võttagi, sest oja jookseb kivisillakese alt läbi, kahes harus, ja allpoolsildu on jällegi astmeviisilised väikesed joad. Neid tahaksin ka veel üles võtta – ei olnud seekord kahjuks rohkem plattesid kaasas kui 3. Kui veelangemist astmete kaupa arvata, siis on selle Koska oja peal umbes 10 astet, vast enamgi. Ilus on see Trepioja! Kaldal kasvavad kuused, männid, osalt ka lepad, ja päikese käes sätendab vahutav vesi ja veetlevad mändade punakad tüved okaspuude haljuse raamis. Kaldad on paesed, seega mitte pehmed. Mäeoja! Mäest tuleb ta alla. Mäe otsas männik ja mändade all palju palukavarsi. Hea õhk, nii kosutav kevadel männimetsas. Kose mühin ei ole mitte nii kange, et ta uimastaks pead kõrvade kaudu. Tahaks seal olla kaua, kaua. Kuid hobune, kes aia külge kose lähedal kinni seotud, vaatab üle aia minu poole, nagu kutsudes ja meele tuletades, et aeg on sellest kevadisest päikesekullast üle puistatud ja tuultest varjatud meelepäralisest soojast ilusast nurgast lahkuda ja jälle tagasi minna poole versta kaugusel olevale Baltiski maanteele sellelt teelt, mis Trepioja sillast üle teiselepoole Laulasma mõisa ja sealt edasi mere äärt mööda Meremetsa kaudu Joale, kus on veel kaunim. Kuid kaunis on ikka ka Koskal. – Tagasisõidul korjasime ilusa kimbukese sinililli Klooga ja Keila rajal. Kell ½ 7 õhtul olime kodus. Hea tundmus jääb niisugusest ilusast sõidust ilusasse kohta.

Keilas, 7. mail 1924

Fotografeerisin täna 2 rootsiaegset risti. Ühel neist, „Tamme Hansu” ristil on aastaarv nii maa sisse vajunud, et enam kätte ei saa – võib olla küll, et aastaarvu ei olegi. Seda risti kaevas endine kirikumees, vana Eving, maa seest välja nii palju, kui võimalik oli. Köster oli ka abiks tähti kriidiga valgeks tegemas.

Kui alevist koju minemas olin, nägin järgmist pilti. Oli üks naine, kes hobusekoormaga läks, maas käies. Koorma otsa oli, nagu koorem ikka, üks mees kinni seotud kahest otsast – käte ja jalgade poolt. Mees oli kõhuli. Rahvas naeris. Küsisin rahva käest, keda veetakse. Vastati, et üht haiget. Küsisin, kas veetav on vaimuhaige. Öeldi, et mitte vaimuhaige, vaid joomahaige! Mis pidi ka tegema naine selle joobnud mehega? Pane ilma kinni sidumata vankri peale, siis kukub ju kergesti rataste alla. Ehk kukub maha ja jääb tee peale maha, sest ega teiste abita naine suurt meest jõua vankrisse panna.

Keilas, 9. mail 1924

Oli eila tuuline ilm, kuid soe: +14° R vilus. Tuul tõi vihma. Täna oli ilm jahe, kõigest +6° R. Tänagi sadas vihma. Orasepõllud hakkavad ometigi vähehaaval haljendama, olgugi et nad praegu alles muret valmistavad.

Keilas, 11. mail 1924

Täna oli võrdlemisi kerge pühapäev. Kirik oli küll rahvast täis, kuid armulaual oli kõigest inimest 35. Ametitalitusi ei olnud muud, kui 3 surnut korraga matta. Ilm oli väga ilus ja võrdlemisi õige soe (+13° R vilus).

Sinililli on laialt; ka teistsugu lilli – kollaseid, mille nime ei tea, ja ühed teised kollased „kanavarvad” või „nurmenukud” (priimula) on leida.

Hilda tervis on niipalju paranenud, et homme teenijaga linna minna kavatseb. Meil on nüüd ka teine teenija – üks, kes alguses siin meid teenis, tuli kahe aasta järele tagasi. Hilda haigusest saadik on küll ka juba õp. Ficki aegne teenija, kes ka Kukk’e terve aeg siin teenis, üle 70.a. vanatüdruk, siin olnud; see läheb nüüd homme oma koju. Ämmaproua elas meil punkt 2 nädalat ja ma andsin temale tasu 6000 marka minu enese otsusel.

Lapsed läksid teenija Luisega pritsimaija algkooli peole. Meil käisid õhtu eel külalised: politseiinspektor Jacobsen oma proua ja pojaga. Kõndisime aias, ma tegin ühe pildi, sõime õhtust ja siis saatsin Hildaga neid kirikumõisa ja Keila vahel oleva endise kõrtsini, mida omal ajal „Sinine Aug” nimetati.

Ööpiku laulu kuulsin. Ei ole ühtki haljust veel puitel, ometi on suvilinnud kõik juba väljas.

Keilas, 13. mail 1924

Eila õhtul ja öösel müristas esimest korda. Täna hommikupoolikul sadas sooja vihma. Korraga läks kõik haljaks. Õitsevad juba ka kanakoolid (= varsakabjad), anemoonid ja veel mõnesugused kollased lilled. Tegin täna enesele lõbusa päeva. Kui leerilapsed kell 12 lahti lasksin, jäi vihmasadu korraga järele, pilved kadusid ja ilus päike paistis loojaminekuni. Kell 2 sõitsin väikese Hildaga Joale. Kell ½ 5 olime Joal. Hilda jäi valitseja Rimanni[1] laste juure, mina ise käisin Türisalu koski pildistamas. Käisin Türisalus jala. Huvitusega vaatasin, et Türisalu ojasuu hoopis teiseks muutunud kui sügisel. Sügisel jooksis ta liivasängis merre. Nüüd on ojasäng merekaldal väga lai, liiv on ära uhutud ja igal pool suured kivid väljas, mis läinud aastal üldse ei paistnud. Merekaldal oli liiva peal hea kõndida. Puhus pehme meretuul. Kaldal kasvavad männid. Õhk oli hea. Tundus, kuidas palju, palju karastavat ja kosutavat sai väsinud hingele. Oleks tahtnud kaua, kaua kõndida mere ääres, olles paitatud pehmest soojast meretuulest. Kuid päike vajus ja vajus ja aeg kutsus koju poole. Joale tagasi jõudes kutsuti mind Rimanni juure kohvi ja kakaot jooma ja Rimanni poja sünnipäeva kringlit ja kooki sööma. Väike Hilda oli juba ära söönud. Pärast sööki tegin veel ühe ülesvõtte Joal – suure veega jõkke varisenud kaldast ja puudest. Kell ¼ 8 õhtul hakkasime tagasi sõitma ja kell 9 olime kodus. Pildid ei saanud mitte kõige paremad, kuid head nad saavad siiski.

____________________________

[1] Peter Ludwig Rimann (Peeter Raidma) (1880-1962), Keila – Joa mõisa viimane valitseja

Keilas, 15. mail 1924

Soojad ilmad. Täna oli vilus 15° R. Ma ajasin aias viimase lume laiali, mis siis kiiresti sulama hakkas. Lastega käisin vabal ajal sinililli ja anemoone korjamas. Tegin lastele lepapilli.

Kell 5 p.l. matsin „imearsti” Masti[1] tütre. Saksa keeles. Mast ei ole mitte arst, kuid arstib inimesi omaviisi. 2. märtsil suri tal 23. aastane tütar ära. Enne tütre surma oli terve see perekond sattunud Keila baptistide jutlustaja, lätlase Adam Podini[2] kätte (Mast ise oli baptistlane), ja Podin käinud nagu hingekarjane majas sisse ja välja. Surija oli olnud Podini mõju all. Igatahes mattis Podin selle neiu märtsikuus maha. Meie nõukogu esimees ei annud hauaplatsi baptistidele kiriku juure mitte, vaid teisele surnuaiale. Korraga näinud pärast matmist aga üks õde, kes Viljandis elab, unes, et surnu oma kohaga mitte rahul ei ole, vist ka mitte baptistide kombe järele peetud matmisega. Hakati siis meie vahet käima, toodi tõendused, et tütar ega ka perekond mitte ei ole baptistid, vaid Tallinna Niguliste koguduse lutherlased; sõimati Podin koeraks ja kelmiks, kes neid sel ajal, kus nad valust uimased olid, vedanud. Hauakoht teisel surnuaial ei meeldinud neile mitte. Nad palusid matuseplatsi kiriku juure. Tervishoiu Peavalitsusest said nad loa surnu teiselt surnuaialt äratoomiseks. Mina lasksin teatada, et mina heameelega ei mataks (ei taha ju usuvahesid teravaks ajada). Nemad pidid nii kui nii oma koguduse õpetajat Undritzi[3] matma paluma. Kuid Undritz tahtis piiskopi laulatusele minna, ja nüüd paluti pool pisarsilmil mind matma. Heameelega ma seda küll ei tahtnud, jäin lõppeks ometigi nõusse… Baptistlastest oli nii mõnigi seda matmist pealt vaatama tulnud. Nüüd sai surnu küll enesele üsna hea koha. Ma kõnelesin lühidalt ja ei tuletanud mitte ühegi sõnaga seda meele, et korra seda surnut juba baptisti jutlustaja mattis. Haud oli kuuseokstega vooderdatud ja kuuseokste vahel olid sinililled. Rahvast oli uudishimu pärast küll palju kokku tulnud, kuid matus läks nii kui harilikult. Hauaküngas kaeti nagu harilikult okste ja lillepottidega; nagu harilikult nuteti haual ja põlvitati jumalagajätmiseks hauakünka eel. Nagu harilikult!

Ööpikud laulavad terve päev otsa meie aias. Käod kukuvad kaugemal.

Täna kell 7 õhtul laulatati piiskop Kukk, kes 54 aastat vana, ühe natuke üle 20. aastase preilikesega. Rahva seas on väga palju kõnet liig suure vanaduse vahe ja selle pärast, et piiskopi proua on Iisaku noore õpetaja Kuljus’e[4] õde, see noor õpetaja aga oma usuliku vabameelsusega nagu vaimuhaige uhkustab. Piiskop käis esmaspäeval meil, pulmade jaoks üht ja teist oma asja viimas. Ma olin küll pulma kutsutud, kuid ei olnud ei tuju ega aega pulmade jaoks. Saatsin köstriga koos õnnesoovitelegrammi.


[1] Carl Mast, homöopaat
[2] Adam Podin (1862 – 1941), sündis Põhja-Lätis, 1896. aastal saabus Eestisse,  
töötas Keila ja Laitse mõisas vaimulikuna. Adam Podinist ja tema abikaasast said 
Keila esimesed baptistid; Keilas pastor kuni 31.12.1932; Oli üks maailma suuremaid 
vanglamisjonäre, tegi misjonitööd ka pidalitõbiste hulgas; ühiskondliku tegevuse 
eest määrati 1931. aastal Eesti riigi Punase Risti mälestusmärgi II järgu II astme medal.
[3] Adolf Oskar Undritz (1864-1933), ordineeriti pastoriks 1885; Tallinna Niguliste 
koguduse õpetaja 1896 – 1932; üks esimesi geneoloogiaga tegelejaid.
[4] Voldemar Kuljus (1898 – 1979), kirikuõpetaja; Eesti evangeelse luterliku 
kiriku protestantliku voolu esindaja; avaldas jutlustekogud „Lunastatud albatrossid“ (1925) 
ja „Juudasuudlus“ (1926); 1950. aastal küüditati Siberisse; 1955. aastal jätkas tööd 
kirikuõpetajana.

Keilas, 16. mail 1924

Viimane lumi oli öösel aias ära kadunud. Vara hommikul, kui juba valgeks läks, oli kange müristamine, ja vihma sadas ka. Äike oli nii kange, et mul voodis õudne tundmus oli; saalist kostis telefoni kõlisemine pikse pärast. Lõpetasin leeriõpetuse. Maa on juba haljas. Ilm on vihmade järele õnneks ikka soojaks läinud. Seemendatakse põldusid.

Keilas, 19. mail 1924

Eile oli leerilaste õnnistamine. Läinud aastal oli tütarlaste leeri ajal joobnud kabajantsikud kiriku juures, kes ära lõhkusid paar risti ja ühes kohas ka aia. Asi läks kohtusse; seal suudeti aga üksnes ühe mehe kohta rahurikkumist tõendada, ja mees sai 2 või 3000 marka rahatrahvi. Sel aastal küsis jaoskonnaülem aegsasti järele, kunas leeripäev tuleb, ja üks raiooniülem kõndis eila kiriku läheduses. Kord oli ilus. Olid kahed laulatused ja kahes järgus matused (6 surnut) – ometi ei rikutud korda mitte. Sain leerilaste käest ühe leeripildi ja altarilt ühe 400-margalise hortensia; köster sai niisama palju. Alles kell 5 õhtul sain kõigega valmis. Et mul kurk ja kops juba paar päeva haiged olid, siis sain lõpupoole üksnes suure vaevaga häält teha. Kell ½ 7 õhtul tõusin lõunalaualt üles.

Keilas, 25. mail 1924

Olin terve nädala haigevõitu; pealegi oli püsivust vähe, et oma tervist ka parandada. Esmaspäeva õhtupoolikul 19. mail käisin lastega Kumna mõisas Dr Greenbergi juures, olgugi et mul ihusooja 37,3 oli; hommikupoolikul olin alevis. Kolmapäeval käisin jällegi alevis – fotografeerisin alevit, Keila vaksali ja kirikut. Kolmapäeval ja neljapäeval katsusin tõsiselt tervist parandada. Reedel käisin Tallinnas; ostsin 2 aasta järele jälle ühe kübara 650 marga eest, kummikingad 350 m j.n.e. Käisin konsistooriumis ka maad kuulamas, kas Keila koguduse vanadest raamatutest ja kroonikast, mis 1915. a. sõja eest Tallinna viidi, mõnda alles peaks olema ühes arhiivis, mida praegu korraldatakse, millest aga hea hulk ära varastati ja turule pakkimispaberiks ära müüdi. Sain teada, et mõned Keila raamatud igatahes kadunud on!

Eile käisin ma kaht paari laulatamas: Laulasmal ja Kloogal – ühe ja sellesama tee ääres. Laulasma pulmalised võtsin etnograafilise huvi pärast merekaldal üles. Teel tegin veel 2 ülesvõtet Klooga Trepiojast. Täna oli võrdlemisi kerge päev: jumalateenistus oli ilma armulauata, matused olid kahes järgus, kuid laulatusi ei olnud, sest eile laulatasin 2 paari, nagu juba nimetatud, nende kodudes ja ühe oma kantseleis.

Keilas, 26. mail 1924

Trepioja ülesvõtted ei saanud veejooksu suhtes mitte kõige puhtamad, sest ilm oli pilves ja ma tegin 4 momenti 1/100, momendid aga ei kata üksteist veejooksul mitte. Otsustasin sellepärast täna hommikul, nähes ilusat ilma (oli päikesepaiste ja soe, üksnes tuuline), veel korra Trepioja fotografeerima minna, et Trepioja mul igast küljest käes oleks. Kell 1 sõitsingi välja, võttes mõlemad tütred kaasa. Kella ½ 6-ni olime ära. 13 kilomeetrit on siit sinna. Tegin Trepiojast 2 ülesvõtet, mis nüüd head said; tee peal võtsin lapsed veel ühes kohas valgete lillede seas üles. Kodus tegin enne 2 pilti Hildast väikese poisiga.

Nii palju ööpikulaulu ei ole veel kuulnud, kui sel aastal. Alatasa laksutab ööpik meie aias. Ka rukkirääk on juba mõnda päeva kuulda olnud. Kased haljendavad juba noortest lehtedest; peale saarte ja tammede on teisedki puud haljad. Sinililled on juba otsas.

KÖÖGARDALI PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill <***> Juuni *** Juuli *** August *** September

*** Oktoober *** November *** Detsember