1924. aasta oktoober

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September 

< *** > November *** Detsember

 

Keilas, 1. oktoobril 1924

Eila õhtul käisime loomatohter Bohl’i pool. Peale meie olid ka Greenbergid sinna kutsutud. Oli väga hea õhtusöök; kahjuks aga sundis Bohl palju napsu jooma, minule aga ei meeldi see asi mitte sugugi. Ka pilseni õlut oli – see meeldib mulla juba enam. Bohl ise mängis klaverit ja tegi variété etendusi. Proua Greenbergil sai süda hirmsasti täis, et Bohl tema kohvit heasüdamliselt naeris, ja Bohl´ile „häbemata”, „joobnud” j.n.e. Saksa keeles hüüdes, läks ta viha pärast nuttes minema, nõudes, et ka mees temaga kaasa läheks. Greenberg, kes aga naljast aru saab, ei läinud kaasa. Igatahes ei too alkohol küll kunagi mitte head enesega kaasa.

Väga ilus ilm oli täna ja eila, vahetevahel küll oli pilves. Sõitsin lastega keskpäeval alevisse. Fotografeerisin kirikus kantsli ja võlvid oreli ja „Kohna Jahn´i” kroonlühtriga[1]. Kantsel on pimedas ja ma valgustasin plattet 3 minutit.

_____________________

[1] Kroonlühter kaheksa tulega, kultuurimälestis; Keila kirikus aastast 1659,
 annetatud Kohna Jaani poolt, Lambapeh Jüri mälestuseks; alates 1973  
vabariikliku tähtsusega kunstimälestis nr. 635.

Keilas, 9. oktoobril 1924

Eila tõin veel 5 kõrvitsat aiast ära: 38, 36, 29, 28 ja üks vigane10-naelaline. Kaks ilusat kõrvitsat kasvavad veel aias. Ühe päeva käisime berberitse otsimas, kuid vihm hakkas sadama, ka on marjad nähtavasti juba ära korjatud, nõnda et meie peamegi jääma 7 toobi juure; vahepeal möödus ju hulk aega, kus võimalik ei olnud metsa minnagi ajapuudusel. Ilmad on jällegi enam-vähem ilusad.

Esmaspäeval, 6. oktoobril käisin Hildaga Tallinnas. Käisime seal muidugi turul, sõime hommikul ja lõuna ajal Hilda venna Eduardi juures, käisime piiskopipaari vaatamas. Leib sundis mind ka oma juures lõunat sööma, kuigi ta ise ühes minuga Hilda venna poole tuli. Leib on õp. Paul Kuusik´uga kompaniisse astunud ja ehitab Nõmmel maja, milleks Leib´i suvimaja Perjatsi Kaldapealselt ära tuuakse.

Üleeila õhtul oli tohter oma perekonnaga meil õhtusöögil.

Keilas, 13. oktoobril 1924

Eila pidasime Eesti usupuhastuse 400.a. juubeli Keilas. Pihtikõne pidas praost Thomson, jutluse Rapla õp. Liiv, mina lühikese kõne. Enne jumalateenistust kõnelesin ka palvemajas; pärast jumalateenistust käisid seal Thomson ja Liiv. Need tulid laupäeva õhtuse rongiga meile ja sõitsid täna hommikul jälle ära. Praost rääkis nagu alati häid naljajutte. Mina lugesin külalistele Keila koguduse ajalugu, mis mul juba valmis kirjutatud.

Baromeeter on paar päeva väga kõrgel seisnud, täna näitab ta koguni 773, see on kõige kõrgemat rõhkala 1924. a., ometi oli pilves terve päev otsa; öösetel sajab enamasti ikka vihma. Saared on lehtedest juba paljad.

Tuleval pühapäeval tuleb Baltiskis introduktsioon, koguduse 50.a. juubel ja Lutheruse usu 400.a. juubel. Mind kutsuti piiskopi assistendiks Baltiskisse. Praost Thomson on ka assisteerimas. 2. novembril on Hageris 400.a. Lutheruse juubel ja 14. dets. Raplas; mõlemasse kohta pean mina ka minema.

Keilas, 20. oktoobril 1924

Täna hommikul oli esimene öökülm, mis ka kõrvitsate varred ära võttis. Üks umbes 10. või enam naelaline kõrvits oli meil veel aias, selle tõi väike Hilda sisse, ja meie saime lõunaks kõrvitsasuppi ja salati jaoks jäi ka.

Läinud reedi, 17. oktoobri hommikul tuli piiskop oma prouaga meile; õhtust sõime tohtri juures. Laupäeva õhtul enne kella 5 sõitsin piiskopiga Baltiski, kuna piiskopiproua õhtul kell 7 jälle Tallinna sõitis. Baltiskis oli väga hea olla. Õpetaja A. Lesta, kes läinud aastal tuli Vladivostoki linnast, elab oma tütre ja prouaga Baltiski õpetajamajas, kuna ta poeg Saksamaal kõrgemas koolis käib. Lesta ise on eestlane, kuid ta tütar ja proua Eesti keelt ei oska; nad on aga kõik väga lahked inimesed. Baltiski seltskond oli ka väga lahke. Et piiskop tingimata pidi pühapäeva õhtul Tallinnasse tagasi jõudma, siis peeti eila pidusööki kella 7 asemel juba kell 6 õhtul – õieti küll saadi kell ½ 7 hakkama ja kell 8 lahkusin mina ühes piiskopiga pidulauast. Kell 8.15 õhtul sõitis rong Baltiskist välja. Pidusöögist võttis ka kujur Adamson[1] osa, kes piiskoppi nõnda austas, et teda veel rongi peal üles otsis, kuna ta piiskopi lahkumisel pidulauast seal ruumis ei viibinud.

Õpetaja Lesta introduktsioonist seadsin ma protokolli kokku, mille siingi avaldan:

„19. oktoobriks 1924.a. oli Eesti piiskop J. Kukk Baltiski Ev. Luth. usu Nikolai koguduse õpetajat A. Lestat introdutseerima tulnud. Assistentidena olid piiskopi kaasas Lääne-Harju praost K. Thomson ja Keila koguduse õpetaja A. Köögardal. Laupäeva 18. oktoobri õhtul andis piiskop assistentide ja nõukogu eestseisuse juuresolekul õp. Lesta’le arhiivi ja inventaari sellekohase nimekirja järele, mis koguduse arhiivis, üle. Pühapäeva hommikul kell 10 mindi õpetajamajast rongis kiriku peaukse kaudu kirikusse. Eesotsas sammus piiskop, tema järel introdutseeritav õpetaja piiskopi assistentide vahel; nende järel tuli kirikunõukogu esimees laevakapten Janberg, kirjatoimetaja köstriameti k.t. Grep[2], laekahoidja linnapea J. Odres[3] ja 5 nõukogu liiget. Kirik oli rahvast tungil täis, küünlatega valgustatud ja ehitud pärgade ja lilledega. Piiskop ühes assistentidega astus altarisse, introdutseeritav õpetaja Lesta altarivõre ette, kuna nõukogu liikmed introdutseeritava mõlemale käele seisma jäid. Pärast alglaulu laululehelt „Oh ära karda kurja…“ (Uus lauluraamat No 354, 3 salmi) pidas piiskop introduktsiooni kõne Joh 4, 13.14 üle, millele järgnes ametitõotus, konsistooriumi kinnituskirja üleandmine ja õnnistamine käte pealepanemisega piiskopi ja assistentide poolt, kusjuures assistendid ütlesid sellekohased piiblisalmid (praost Taaveti laul 121, Keila õp. Joh. ilm. r. 3,11). Pärast baritonsoololaulu läks jumalateenistus agendas määratud korras edasi. Algliturgia pidas Keila õpetaja, lektsiooniks võttes Eeves. 4, 1-6; lektsiooni ja usutunnistuse vahel oli koorilaul. Pärast pealaulu „Üks kindel linn ja varjupaik“ pidas praost K. Thomson jutluse Joh. ilm. r. 14, 6.7 kohaselt, millele järgnes kohane koorilaul. Introdutseeritud õpetaja A. Lesta pidas jutluse 1 Kor 1, 4-9 üle, oma introduktsiooni, koguduse 50. a. iseseisvuse juubeli ja ühes mõlemaga peetavat Eesti usupuhastuse 400. a. juubeli nimetades ning pikemalt ka oma senise tegevuse juures Kauges Idas peatudes. Pärast teadaandeid kogudusele ja baritonsoolot ning palvelaulu „Sull’, Sull’, Jehoova, tahan laulda“ – 2 salmi, pidas praost kirikupalve. „Nüüd laulgem aamen rõõmuga“ laulmise ajal astus piiskop ühes Keila õpetjaga praosti juure altari ette lõpuliturgiaks, mille kiituse õp. Köögardal, palve praost ja õnnistuse piiskop ütles. Pärast koorilaulu lauldi lõpulauluna „Edasi, edasi, Siion, mine edasi“ esimest salmi. Vaikse palve järele tuldi alguses nimetatud järjekorras kirikust käärkambri kaudu õpetajamaija tagasi. Õhtul kell 6, pühapäeval 19. okt., oli nõukogu poolt õpetajamajas pidusöök korraldatud. Jumalateenistuseks oli trükitud 2000 marga eest 400 neljaleheküljelist laululehte, mis peale laulude ka Baltiski koguduse ajalugu sisaldasid, mille kokkuseadja oli õp. A. Lesta. Kell 1 p.l. pidas saksakeelse jumalateenistuse Madise õp. J. Brasche. Kell 4 p.l. oli palvemajas palvetund, millest tegevalt osa võtsid piiskop, praost ja Keila õpetaja.“

_____________________

[1]Amandus Heinrich Adamson (1855-1929),kujur; 2005. aastal kinkis Amandus Adamsoni 
tütar Maria Maddalena Carlsson suveateljee maja Eesti riigile ning sellest sai 
Harjumaa Muuseumi filiaal – Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum; täpsemalt eluloo kohta:
 http://www.amandusadamson.eu/elu
[2]Karl Johannes Grep (1875-?), õpetaja, seltside ja omavalitsuste tegelane.
[3]Johannes Odres (1886-1941), kaupmees ja Paldiski linnavanem 1917 – 1940; 
1941 küüditati koos perega Siberisse.

Keilas, 21. oktoobril 1924

Tänane päev kulus mul kirikunõukogu koosoleku peale ära. Harutasime seal piiskopi saamata jäänud regulatiivmaksude asja. Piiskopil on saamata umbes 2 miljoni marga väärtuses vilja j.n.e. Selle sissenõudmine aga pahandab suurt hulka inimesi, Piiskop nõuab ju ka Vene aja vilja eest praeguseid turuhindu, kuna rahvas on muid veneaegseid kohustusi harjunud hindama 1 rubla = 1 ½ Eesti marka. Kirikunõukogu peab oma ameti poolest piiskopi võlalehed politseile sissenõudmiseks edasi andma, kardab aga oma naha eest ja ei julge seda teha. Piiskop nõuab aga nüüd karedal toonil selget vastust, ähvardades niisugusel korral, kui nõukogu keelduks politsei abi palumast, nõudmist terve koguduse vastu kohtu teel pöörda ja veel kõrgemaid hindu seada (praegu nõuab ta läinud aasta turuhinna kohaselt rukkipuuda asemel 300 marka, kuna rukkipuuda hind praegu juba üle 400 marga olevat). Meie otsustasime täiskogu enne kokku kutsuda, rahvale asja seisukorda ära seletada ja siis alles asja politsei kätte anda. Loorberisi piiskop selle nõudmisega, mille juures ei ole halastust ka vaeste vastu mitte, küll ei lõika, aga ka minule võib sellepärast raskusi tulla, kuna mitmedki kogudusliikmed kindlasti selle nõudmise tagajärjel kirikule selga pööravad. – Võtsin kirikunõukogu üles ja sain 2 head plattet.

Eila õhtul olin Hildaga jällegi tohtri pool õhtusöögil. Oli tohtriproua sünnipäev. Peale meie oli veel loomatohtri proua, siis tohtriproua sõbrad üliõp. Busch [1] ja Dr Viebur [2] ja Tallinna notaariuse Väli proua. Busch on praegu siseministri adjutant ja sellekohaselt akselbantidega ohvitseri ülikonnas. Viebur on mereväe arst ja mereväelase ülikonnas – must kuub kuld paeltega käiksetel j.n.e.

_________________________

[1]Harald Busch (1902-1924), nooremleitnant ja piirivalvur; õppis Tartu Ülikoolis
agronoomiat ja juurat; ajakirjaniku ja kirjastaja August Busch´i poeg; 
tapeti kommunistide poolt 1. detsembri riigipöördekatsel 1924.
[2]Helmut Viiburg (1899-1924), nooremleitnant; tapeti kommunistide poolt 
1. detsembri riigipöördekatsel 1924.

Keilas, 23. oktoobril 1924

Käisin täna Sõrve külas haige juures. Et nüüd Vääna Tugamannil jälle üks hädasild üle jõe on ehitatud ja jõe teisel harul olev Vene kroonu ehitatud puusild alles peal kannab, siis sai otseteed mööda läbi metsade sõita; nõnda on siit Sõrve umbes 13-14 versta. Oli üsna vilu, sest põhjatuul puhus ja sadas natuke ka. Metsatee, mis Tugamannilt peale hakkab ja umbes 6 versta pikk on, on hea küll soojuse mõttes, kuid sõita ei saa seal peaaegu sugugi mitte, sest see on ju sillutamata ratastee. Sügis on täielikult käes; metsas ripendavad puude otsas veel viimased kolletanud lehed; isegi lepikud on lehtede poolest õige õredad juba. Soojust on siiski täna õhtul veel 4° R. ümber.

Hilda leidis Viktoril all 2 esimest hammast.

Keilas, 26. oktoobril 1924

Täna oli mul ametitalituste poolest õige vaevarikas päev. Kirikus oli küll vähe teha – armulauajumalateenistus kolme laudkonnaga ja 2 surnut üheskoos matta. Siis aga kodus kirjutasin tunnistuse, sõitsin Vallingu mõisa last ristima, seal sunniti muidugi ka pidulauas olema, kodus ootas juba üks laulatuspaar, siis kirjutasin veel 2 tunnistust. Kell 7 õhtul sain vabaks, olin siis aga ka puruväsinud. Vallingu mõisas puutusin juba kevadel laulatamas käies ja nüüd uuesti kokku selle mehega, kes läinud aasta oktoobrikuus mulle õige palju hingevaeva valmistas. Praegu on ta juba minu poolt, sest üheskohas oli ta üht inimest siunanud, kes korra ennast minu vastu mitte küllalt viisakalt üleval ei pidanud. Hea on, kui kurjad heaga ära võidetakse.

Keilas, 28. oktoobril 1924

Alustasin eila leeriõpetust. On 59 poisslast ja 1 tütarlaps; nende hulgas ei oska 6 poissi mitte lugeda, tähed on neil siiski enam-vähem tuttavad. Eilasel leerilaste katsumisel küsisin ühe käest ka Meie Isa palvet, mida ei osatud.

Teeäärsed on üsna tahedad; üksnes Keila sild määrib jalad vägisi ära. Hobusetee alevist kirikumõisa on õige lögane.

1924. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September 

< *** > November *** Detsember