1924. aasta september

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August < *** > Oktoober 

*** November *** Detsember

 

Keilas, 2. septembril 1924

On ilusad ilmad. Pühapäeval, 31. augustil sadas hookaupa vihma. Ööd hakkavad juba külmaks minema. Tohter rääkis, et täna hommikul tema hobuse valjad lumitanud olnud – hobune oli öösel jõe ääres. Kurgid ei taha enam hästi kasvada; õieti saime neid küll rikkalikult – üle 2500 kurgi. – Käisin täna pähklaid korjamas – lapsed ja mina, Dr Greenberg oma perega oli ka. Hilda oli Tallinnas uut lapsehoidjat palkamas. Seeni ei ole meie sel aastal rohkem saanud, kui ühe boraviku, ja veel ühe seenekese, mille lapsed ära sõid. Kuivade ilmade pärast suvel ei ole seened seni mitte kasvanud. Palukaid näis mere ääres metsa all väga palju olevat – neid tarvis mõnekorra korjama minna. – Kirikumõisas on kõik vili koristatud ja praegu peksetakse kõik ka ära. Rukis on maha külvatud. Kartulid on veel võtta, kuid neid võtta on alles liig vara. Suiviljad on rahuloldavad, rukis ei õnnestunud.

Keilas, kolmap. 3. sept. 1924.

Täna sõidutasin Hilda ja Ellinori Sauele Raukaste juure. Väike Hilda jäi vankri kitsuse pärast koju. Raukased käivad sagedasti meil, sellepärast meie ka seal. Raukase poes on head heeringad – tõime ka neid 10 naela kaasa. Raukase juurest läksime ka pool versta edasi Potrali kanakasvatust vaatama. Elavad seal isa ja poeg. Poeg oli meremees, kuid haiguse pärast on ta nüüd pensioni peal. Pojal on Inglise naine, ja kolmeaastane poeg ei oska muud kui Ingliskeelt. Vanaisa, keda ma ülal isaks nimetasin, oli lesk ja võttis sel kevadel Tartust naise – ühe minu vanatäditütre. Viimasega sain nüüd tuttavaks. Kui ma mitte ei eksi, siis nägin teda poisikesepõlves korra ka Naanul. See vanatädi oli Tartus mehel ja kauge maa tagant oli läbikäimine raske. Kui mind Tartusse kooli viidi, siis otsisime küll seda vanatädi linna mööda, ei leidnud aga mitte üles; pärastpoole ununes. Vanatädi tütar aga sai kellegi vist Poola üliõpilase poolt ära eksitatud ja sai omale 2 poega, keda ta hästi kasvatas, kes ka hästi edasi jõudsid, kuid õnnetuste läbi surid. Nüüd siis läks vanatäditütar sellele vanale Potral’ile mehele. Potralidel on nüüd Inglise kanade kasvatus haudumiskastide ja muude sisseseadetega. On umbes 700 kanahinge. Vanaduse järele on need kanad, kuked ja pojad õige mitme sellekohase maja peale ära jagatud, platsid on traatvõrkudega ümbritsetud. Olime kanakasvatuses umbes 2 tundi, sest Hildat huvitab see asi. Minu vanatäditütar, 44. aastane inimene, kes 67. aastasele mehele läks, näitas meile kõik. – Raukase juures jõime kella ½ 2 ajal kohvi ja sõime kella 4 paiku lõunat. Üldse olime kodust ära umbes 7 tundi. Ilm oli väga ilus. Praegu, kella 9 ajal õhtul, on 11° R sooja ja baromeeter näitab 769.

Keilas, 6. septembril 1924

4. septembril, neljapäeval, käisin väikese Hildaga Türisalus. Sõitsime sinna läbi Kumna – Humala – Joa, tagasi läbi Joa – Kääsalu – Karjaküla – Keila. Kell ¾ 11 hom. sõitsime välja, kell ½ 9 õhtul olime kodus. Vanaproua Pirma söötis meid kaks korda. Korjasime natuke seeni, pohli ja mustikaid, käisime ka mere ääres. Ilm oli väga ilus.

„Ao”[1]30. augusti numbris oli minu kirjeldus Türisalust 7 minu pildiga.

_______________________________

[1]Agu - aastatel 1922 - 1925 Tallinnas ilmunud kirjanduse, kunsti ja kultuuri ajakiri;
vastutav toimetaja oli Eduard Hubel (kirjanikunimega Mait Metsanurk); 
ajakiri ilmus kord nädalas.

Keilas, 8. septembril 1924

Üleeila, s.o. laupäeval, telefoneeris mulle prof. Rahamägi[1], kes praegu on haridusminister, et ta piiskopiga pühapäeva hommikul Keila tahab tulla, kui mind see asi ei tülita. Pühapäeva hommikul sõitsidki Rahamägi ja piiskop Keila; nende prouad ja Rahamäe õde olid neil kaasas. Rongi pealt tulid nad kirikusse, olid seal jumalateenistuse lõpuni ja siis, kui mina matma hakkasin, läksid nad jalgsi kirikumõisa. Kui ma koju jõudsin, sõime meie aias tikerbeerisid, siis toas lõunat, vaatasime pilte, käisime pähklal, jõime kohvi. Siis sõitsid Rahamäed ühes Hilda venna Eduardi ja selle Vene perekonnaga vaksalisse. Piiskopipaar ja mina Hildaga läksime Keila mõisa, kus õhtu mööda saatsime. Kella ½ 10 ajal sõitis piiskopipaar Keilast Tallinna. Ka meid saatis Kalm kahehobuse sõiduriistaga koju, ise kaasa sõites.

On väga ilusad ja soojad ilmad.

„Odamehes” No 9 algas ometi ükskord Naanu linnamäe kirjeldus.

 _____________________________

[1]Hugo Bernhard Rahamägi (1886-1941), kiriku- ja haridustegelane; 
1914-1920 Kaarma koguduse õpetaja; 1919-1920 Saaremaa praost; 
1920. aastast Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse dotsent; 
1922-1934 ülikooli koguduse eesti pihtkonna õpetaja ja 1923 
konsistooriumi assessor; 1923 ajakirja "Eesti Kirik" asutaja 
ja peatoimetaja aastani 1931; 1924 dr. theol; 1924-1925 haridusminister;
1926-1934 Tartu Ülikooli korraline professor ning usuteaduskonna dekaan; 
1932 valiti Uppsala ülikooli poolt usuteaduse audoktoriks; 
1934-1939 Eesti luteri kiriku piiskop; 1934-1935 tegi kirikureformi; 
osales mitmes ühiskondlikus organisatsioonis, korraldas Põhja- ja Baltimaade 
luteri kirikute koostööd; I ja IV Riigikogu, Rahvuskogu ja VI Riigikogu liige; 
1940 Eesti okupeerimise ajal vahistati; 1941 hukati Kirovi vanglas.

Keilas, 9. septembril 1924

Eila õhtupoolikul tuli mulle mõte, Hildat seeni korjama viia. Sõitsin siis täna kell 11 hommikul kodust välja Türisalu poole. Väljasõit jäi hiljaks sellepärast, et baromeeter langes ja pilvitas. Võtsime seekord ka Ellinori kaasa, kuna väike Hilda koju jäi. Türisalus võeti meid muidugi hästi vastu – Hilda ja Ellinor olid esimest korda Pirmade juures. Korjasime peaasjalikult seeni, mida õige palju saime – muidugi kehva seeneaasta kohaselt palju. Korra ajas meid vihm metsast välja. Siis jäi vihm jällegi üle ja meie läksime metsa tagasi. Ka saime täiesti kuivalt kella 9 paiku õhtul koju. Ellinor korjas metsas hoolega mustikaid ja palukaid. Käisime paar korda Ellinoriga ka päris mere ääres. Sõitsime Türisalusse Kumna – Humala – Vääna – Joa kaudu, tagasi tulime jällegi Joa – Kääsalu – Karjaküla – Keila kaudu, sest tahtsime õhtul veel posti kätte saada, mida ka saime. – Hilda oli õige hoolas seentekorjaja. See sõit oli Hildale väga hea, sest nõnda sai ta meelelahutust, kuna ta muidu väga kinni olnud on Viktori juures. Küll on nüüd mõned päevad Viktoril hoidja – üks vanem Saksa preili, kes Eesti keelt väga vähe oskab ja seega meie lastele ka Saksa keelt õpetab. Preili nimi on Adelheid Kallion, ta on 50.aastane. – Türisalu metsas, Joa piiri ligidal läks uss üle tee, kui Türisalusse sõitsime. Kui ussid väljas, siis sadu ikka tulemas.

Keilas, 10. septembril 1924

Sadune ja tuuline. Baromeeter on nõnda langenud, nagu ei kordagi veel mitte sel suvel – ta näitab 740 ½!

Keilas, 11. septembril 1924

Täna oli väga tormine ilm. Baromeeter näitas lõunani 740 ½. Kell 12 käisin matmas – 2 surnut oli. Tagasi tulles sain vihma kätte, mis püksisääred läbi leotas. Koju jõudes nägin, et tuul ühe suure saare ülemised oksad maha oli murdnud ja meie telefoni traadigi purustanud. Lõunast peale hakkas baromeeter tõusma ja on nüüd kell ½ 9 õhtul 746 peale jõudnud. Soojust olevat täna siiski 10° R olnud.

Käisin ka politseis oma laskeriista – Mauseri[1] revolvrit registreerimas, mille mulle Jacobsen augusti alguses kinkis.

________________________

[1] Mauseri relvatööstuse asutasid 1871. aastal vennad Paul ja Wilhelm Mauser Saksamaal. 
Mauseri relvad saavutasid ülemaailmse tuntuse, toodetakse veel tänapäevalgi.

Keilas, 14. septembril 1924

Telefon parandati reedel 12. sept., kus torm vaikis. Eila oli õhurõhumine juba üle 760. Praegu, pühap. õhtul kell ½ 10 on õhurõhumine 762, kuid langemise püüdega. – Eila käisin Hildaga Tallinnas põllumajanduslisel näitusel. Olime näitusel tundi 3, ei jõudnud aga kõik mitte läbi vaadata. Täna oli armulauapüha ja surnud kahes järgus matta. Õhtupoolikul ristisin Vääna Mõhkus ühe lapse. Ilm oli soe, kuid pilves.

Ostsin eile usupuhastuse mälestusalbumi, kus ka minu ülesvõte Keila Lutherusest sees. Pilt on ainus, mis selles albumis kriidipaberil, ja on võrdlemisi hästi välja tulnud.

Keilas, 20. septembril 1924

Esmaspäeval sõitsin väikese Hildaga Viljandisse. Teised jäid seekord koju. Hilda viis meid hobusega Saku jaama. Teel saime tublisti vihma. Kui Sakust rongiga välja sõitsime, läks ilm jällegi ilusaks. Varsti hakkas päikegi paistma. Et Tallinnas näituse aeg oli, siis sõitis rong Sakku nõnda täis, et ka kõik vagunite plattvormid rahvast täis kiilutud olid. Et teine klass aga võrdlemisi lahe oli, siis sõitsime seekord seal, kuigi see pool kallim on. Pilet II klassis Viljandisse maksis minul 404 marka, väikesel Hildal 203 marka. Mõni jaam Sakust Viljandi poole, jäime oma jaoskonda hoopis üksinda. Hilda istus ühe ja mina teise pingi peal. Nõnda sõitsime Viljandisse. Viljandis oli meil minu vend Viktor ja minu õemees hobustega vastas. Ka Lints oli vaksali tulnud. Sõitsime kohe maale, kus meid heameelega vastu võeti ja kahetseti, et mitte terve mu pere ei olnud tulnud. Teisipäeval käisin Viktoriga mägedes ja korjasime seeni; ka väike Hilda luusis igalpool ühes. Seeni oli väga palju. Kolmapäeval tegime katset Moori soosse kuremarju korjama minna, kuid pidime mülkasse vajuma; katsusime sellepärast, et välja saime, ja väike Hilda korjas korvitäis lepik- ja kuusikseeni. Neljapäeva hommikul tuli Moorilt minu vend Jaan. Läksime siis – papa ja Hilda hobusega, mina ja Jaan jala Moorile. Jaani naine oli kõhutüüfuses ja Viljandi haigemajas. Mooril sõime häid kollaseid ploome, mida ka Keila kaasa tõin. Hobusega tõime ära paar puuda seeni ja 5 pudelit sissekeedetud mustikaid, mida Jaan mulle tasuta muretsenud oli. Sadas väga. Kui üle jäi, siis läksime Naanule tagasi, Jaan jäi oma kodu. Naanul köeti meie jaoks sauna. Väike Hilda armastab kangesti vihtlemist. Mina vihtlesin teda ja väsisin ära, siis vihtles minu papa teda pea väsimuseni. Ostsime Orikalt 23 naela võid à 90 marka (siin maksab 105 m.); Naanult sain ilma rahata 20 naela. Asju sai igatahes nii palju, et eila hommikul jällegi kahe vankriga Viljandisse sõitsime. Kell 11, 9 e.l. sõitis rong Viljandist välja ja jõudis veerandtunnilise hiljaks jäämisega Sakku umbes ¾ 8 õhtul. Hilda oli meil Peks’i pikavankriga vastu tulnud – nõnda saime kõik asjad kella 10 ajal õhtul ilusasti koju. Kui eila hommikul Viljandisse sõitsime, siis sadas vahetevahel jällegi, pärast hakkas aga päikegi jälle paistma. Sõit oli II klassis, kuhu läksime asjade mahutamise mõttes, seeni küll bagaashi andes, niisama lahe nagu minneski.

Keilas, 21. septembril 1924

Hakkab juba sügisene pori kätte jõudma. Sajab sagedasti. Täna öösel müristas ja lõi välku; pärast lõunat, kui kirikust jalgsi koju tulin, sadas vihma ja müristas eemal. Käisime lastega tohtri juures õhtusöögil. Sealt tagasi tulles oli kottpime, nõnda et tikuga vahetevahel teed pidin otsima. Ja sitke pori oli! Praegu on väljas väga kange tuul. Eile käisin berberitsimarju korjamas, millest täna magusat sööki sai. Neid marju on sel aastal ülirohkesti – tarvis neid korjata, sest nad on peaaegu paremad kui kuremarjad.

Keilas, 24. septembril 1924

Tõin täna osa kõrvitsaid aiast ära, nimelt 8 tükki, kuna 6 veel edasi kasvavad. Kaalusid kõrvitsad naelades: 67, 56, 42, 40, 38, 36, 30, 28; see on kokku 8 ½ puuda. Võtsin lapsed ühes kõrvitsatega üles.

Eila käisin Hageris. Praost kutsus nimelt enese juure konverentsile. Ma sõitsin hobusega ja viisin siit ka Baltiski õpetaja A. Lesta kaasa, kes esmaspäeval Keila tuli. Kell 7 hommikul sõitsime välja. Oli pilves ja marune. Öösel oli tublisti sadanud. Kui välja sõitsime, ei sadanud, hakkas aga teel varsti sadama ja sadas senikaua, kui Hageri kirikumõisa lähedale jõudsime. Küll oli vastik ilm! Meil olid küll vihmavarjud kaasas, kuid maru pärast neid tarvitada saime üksnes natuke. Kui Hageris nõu pidasime, paistis vahetevahel päikegi. Peale meie oli ka Rapla õpetaja J. Liiv Hageris. Nissi, Risti ja Madise õpetajad ei olnud tulnud.

Keilas, 26. septembril 1924

Eila oli haruldane soe ilm, kuigi õhtupoolikul täiesti pilves oli, ja õhtul ka sadas. Oli 16°R vilus. – Võetakse praegu kartulaid. Ma käin igapäev metsas berberitse korjamas. 7 toopi on neid juba ära korjatud, osalt ka sisse keedetud. Et ma kuremarju Viljandimaalt ei saanud, siis täidavad need marjad kuremarjade aset, on vast paremadki. Berberitse kasvab sel aastal väga palju. Mõtlesin neid 20 toopi korjata.

________________________

Toop = 1,1864 liitrit

Keilas, 29. septembril 1924

Täna oli ilus ilm, aga eila oli vihmane ja tormine. Kui pärast jumalateenistust Pikastel Tallinna Majandusühisuse juhataja last ristimas käisin, sain tagasisõidul päris märjaks vaatamata vankri nahkpõlle ja mu vihmavarju peale. Siiski läksin kodust, kuhu kella ½ 7 ajal jõudsin, veel Dr. Greenbergi poole, kelle tütrel 5. sünnipäev oli. Meie lapsed viidi juba keskpäeva ajal sinna mängima. Kell ½ 12 õhtul saime koju tagasi. – Kirikus oli eila, vaatamata vihmase ilma peale, üsna palju inimesi – paljud tulevad ju rongiga Vasalemmast, Kloogalt, Sauelt j.n.e. Kuna teised tohtri juures kaarta mängisid, kirjutasin mina artiklit „Eesti Kiriku” [1] jaoks. Kui piiskop viimast korda meil käis, kohustas ta mind jutlusetaolist artiklit kirjutama pühapäevaks pärast Lõikusepüha. Korraga sain eila kirja, et ma olevat Lõikusepühaks artikli lubanud, miks ma ära ei saatvat, kuna ju nummer neljapäeval postile peab saama! Kirjutasin siis rutuga „igaks juhtumiseks” artikli tohtri juures valmis ja saatsin täna hommikul Peksi piimamehega vaksalisse. Pärast lõunat telefoneeris piiskop, kui kiri tal käes oli, et ta tõesti eksinud oli, lubas minu artikli järgmisesse numbrisse mahutada.

23. septembril asutas konsistoorium omal täiskoosolekul kommisjooni, kelle ülesandeks on kirikutes, surnuaedades ja mujal leiduvate monumentaalkirjade kogumine. Sellesse kommisjoni valiti: prof O. Sild, prof J. Kõpp [2], prof I. Uluots[3], piiskop J. Kukk, advokaat G. Soosaar[4], mina ja Harju-Madise õpetaja J. Brasche[5].

______________________________
[1]“Eesti Kirik“- Eesti Evangeeliumi Lutheri Usu Konsistooriumi väljaanne; 
ilmus 1923-1940; esimene peatoimetaja oli H.B.Rahamägi; taas ilmub 1990. aastast.
[2]Johan Kõpp (1874-1970 ), usuteadlane, ajaloolane ja haridustegelane; 1916-1939 
ja 1941-1944 Tartu Ülikooli professor; 1928-1937 Tartu Ülikooli rektor; 1939-1944 
EELK piiskop; 1944. aastal läks Rootsi, oli sealse eesti kiriku piiskop ja 
1957-1964 peapiiskop; osales mitmete kultuuriasutuste tegevuses; on avaldanud 
usuteaduse- ja kultuurilookäsitlusi; Asutava Kogu ja VI Riigikogu liige.
[3]Jüri Uluots (1890-1945), riigitegelane, õigusteadlane ja professor; 1918-1919 
Haapsalus rahukohtunik ja kohtu-uurija; 1924-1944 Tartu Ülikooli õppejõud, professor, 
viimastel aastatel  dekaan; Teadlasena uuris Eesti õiguse ajalugu 
ning agraar- ja asustusajalugu; 1939-1940 peaminister, lahkus ametist okupatsiooni tõttu; 
1944 siirdus Rootsi. (Arvatavasti on tegemist Jüri Uluotsaga)
[4]Gerhard Walter Stanislaus Soosaar (1890-1933), advokaat.
[5]Johannes Brasche (1877-1960), vaimulik; 1908-1928 Harju-Madise koguduse õpetaja; 
1939 lahkus Saksamaale.

 

KÖÖGARDALI PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August < *** > Oktoober 

*** November *** Detsember