KUI VASIKAS KADUS

Mõnest inimesest öeldakse: „Rumal nagu vasikas!“
Kui kellelegi pannakse niisugune vasika aunimi, siis peab see inimene olema küll väga rumal: just niisama tark on ta siis nagu vasikas.
Sündis üks vasikas 2 nädalat enne küünlapäeva. Ta oli seega üsna varajane vasikas. Oli kirju lehmavasikas. Talulapsed käisid teda vaatamas, kui teda joodeti, ja kutsusid teda:
„Oh sa meie armas kirju vitsikene!“
Kevadeni oli ta ilma nimeta, sest eluvasikatele paneb nimed karjapoiss alles suve alguses, kui ta karjaga juba karjamaal käib ja vasikad ka juba karja aetakse. Nimi siis küll pannakse, aga vasikas on nii rumal, et ta harilikult sel suvel oma nime ära ei õpigi. Teda kutsutakse suvelgi piimasegast jahujooki jooma ju mitte nimepidi, vaid ikka nõnda:
„Vitsi, juua! vitsi, juua!!“
Nõnda arvabki vasikas, et ta õige nimi on „Vitsijuua!“ Alles aastaseks saades hakkab temas tärkama aimus, et tal ikka peab olema üks teine nimi. Aga siis ei ole ta enam vasikas, vaid juba mullikas.
Enne kui ülalnimetatud enneküünlapäeva-aegne vasikas enesele sai Kirjaku nime, juhtus temaga midagi, mis oli kõneaineks kahe valla rahvale kauaks ajaks.
Ühel ilusal päeval suve alul tuli perenaisele mõte oma kaks kasvavat vasikat laudast lasta välja ja ühes teiste sarvloomadega ajada karjamaale. Ega vasikad karjamaal suuremat söö, aga nad harjuvad sääl vanade loomadega ära ja hakkavad hoiduma karja juure.
Esimest korda vasikat laudast välja ajades tuleb aga olla ettevaatlik, sest vasikas on väga pelglik loomake ja võib oma arguses käest äragi joosta. Ta jookseb metsa, võta säält veel kergesti kinni.
Seda teadis ka perenaine, aga ta ei osanud ühtki paha ometi aimata, sest vasikaid oli kaks, kahekesi on nagu seltsim olla ja kaks vasikat üheskoos kardavad palju vähem kui üksinda.
Poolhämarast laudast aeti vasikad esimest korda täisvalguse kätte. Esmalt tundus selge päikesevalgus vasikatele valusalt ja nad jäid natukeseks ajaks juhmilt seisma. Korraga silmas Kirjakuks nimetatav vasikas õuel kummalist olevust. See oli harjastega kaetud musta-valgekirjaline loom. Parajasti sõi ta künast. Ta tõmbas säält lõmps-lõmps-lõmps! lõuad sööki täis, ajas nina taeva poole ja sõi siis oma suure suutäie lätsutades ära. Noh, Kirjak nägi seda siga ja tal hakkas hirm. Ta tõstis saba püsti, ajas jalad harki ja tegi paar hüpet; tahtis küll minna seast kaugemale, aga oma vasikarumaluses sattus seale veel lähemale. Nüüd arvas aga orik, et vasikas tuleb talle kallale, ja tal hakkas ka hirm; harjased tõusid tal turjal püsti ja ta hääldas valjusti:
„Ouhhhh!..“
See häälitsus kohutas vasika nõnda ära, et ta saba seljas hullupööra hakkas jooksma õuel.
Korraga sattus ta lahtisele õuevärvale ja säält jooksis ta õuest välja.
Karjapoiss oli parajasti karjaga metsa minemas. Ta arvas, et nõnda saab vasika kätte, kui talle saadab koera kallale. Koera kallaleajamine aga tegigi asja nii hulluks, et vasikas karjatänavalt pöördus kõrvale ja üle heinamaa jooksis paksu laane poole.
Perenaine kutsus küll koera vasika kallalt ära ja katsus kavalusega kutsuda tagasi peruksläinud looma. Ta hüüdis:
„Vitsi, vitsi, vitsi! Vitsi, juua!..“
Ei aidanud midagi. Perenaine nägi veel, kuidas vasika sabaots kadus laane.
Perenaine kutsus küll peremehe ja tüdrukugi kaasa. Nad otsisid ja vitsitasid laanes kolm tundi, aga vasikast ei olnud jälgegi.
Nad lootsid, et vasikas õhtuks piimasegase jahujoogi järele tunneb himu ja siis jällegi oma nina metsast välja pistab, aga asjata oli seegi lootus. Sel päeval vasikat enam ei nähtud.
Kui perenaine oma vasikat ka teisel ja kolmandal päeval enam ei näinud, siis arvaski ta, et teda üldse enam ei saa näha.
Kui talulapsed kahetsusega küsisid: „Kus on meie kirju vitsike?“ siis hakkas perenaisel koguni hale meel ja palju ei puudunud nutustki, kui ta ütles:
„Nägin vaeva, jootsin vasikat ja näe nüüd, jooksis metsa ja kaduski!“
Vasikas oli kadumise päeval mitu versta laant mööda joosnud suures hirmus. Oksad praksusid ta jalgade all, tuul kohises puude ladvus, linnud häälitsesid läbisegi. Kõik need seni kuulmata hääled tegid vasika hirmu veel suuremaks, nõnda et loomakene enne ei peatunudki kui versta neli kodust eemal sooäärsel heinamaal. Sääl puhkas ta tühja kõhuga esimest ööd lageda taeva all pajupõõsa ääres.
Sääl heinamaal metsa veeres elas vasikas nädalapäevad, ilma et ükski teda oleks näinud. Inimeste elukohtadest oli see heinamaa ka enam kui verst maad eemal, seepärast juhtus harva mõni inimene siia noorte kaskede ja pajupõõsastega kaetud heinamaale.
Korraga saadeti ühest talust kaks poisikest – Juku ja Miku – sinna heinamaale luuaraagusid otsima. Poisid läksid ja leidsid, et mõned põõsaääred olid ära magatud.
„Ohoh,“ hüüdis üks poisike, „siin on küll vist põder maganud!“
„Mine ikka, see ei ole põdra ase: põder ju suur, ase siin väike. Siin on maganud metskits!“ ütles teine.
Juku ja Miku korjasid luuaraage juba hää hulga, kui korraga kuulsid põõsastikus kahistamist.
„Tasa, metskits on vist sääl!“
Nad kuulatasid, ei kuulnud aga enam ei kippu ega kõppu.
Sääl tuli Mikule korraga mõte arvatavat metskitse hirmutada ja ta plaksutas käsi, ise sääljuures kurja häält tehes.
Noh, nüüd oli kuulda üks ehmunud:
„Möö-ö!..“
Läbi põõsaste tormas välgukiirusel kirju loom ja kargas metsa.
Poisid päris ehmusid.
„Kits see küll ei olnud! Oleks nagu mõni vasikas teine olnud!“ arvas Juku.
„Kus nüüd vasikas siia sai?“ vastas Miku.
Nende tallu ei olnud imelisel kombel vasika kadumise teade veel jõudnud.
Miku oli koolilugemikust lugenud sebrast ja kaelkirjakust ja arvas, et üks neist loomadest tingimata nüüd sinna sooäärsele heinamaale oli asunud elama. „Kaelkirjak ta ikka vist ei olnud, – sel olevat väga pikk kael, aga sebra ta oli, sebra jah!“ ütles Miku.
„Ega ta viimaks meile kallale tule?“ päris Juku.
„Ega sebra siis hunt ole! Päälegi nägid ju ise, kuidas ta meid kartis: ta jooksis nii, et meie ta sabaotsagi ei saanud tähele panna – oli ta must või valge!“
Poistel oli kangesti hää meel, et arvatav sebra oli neid väga kartnud.
Nad läksid koju ja rääkisid, et nad metsas näinud imelise võõramaa looma.
Kodulised naersid poiste üle, et nad lõunamaa looma arvasid elavat soo ääres. Nad hakkasid pärima, kas see ei olnud ainult mõni jänes.
„Vast kraaksus üksnes vana vares põõsastes ja soputas oma tiibu! Ehk ei olnud sääl ühtki hingelist? Nägite ehk und!“ pilgati poisse.
„Ei, ei!“ kinnitasid poisid. „Siis oli ta ikka kas põder või kits, kui sebra meie maal ei ela!“
Oli talus sulane Jaan, kange püssimees. Tema jäi uskuma, et oligi kas põder või kits, ja ta palus peremehelt luba püssiga minna soo ääre vaatama. Teda lubatigi minna ses lootuses, et toob metsast värsket.
Jaan läks tähendatud kohale. Kõndis Jaan ettevaatlikult põõsaste vahel. Ei olnud midagi kuulda ega näha.
Korraga – tasa! mis see oli? Kahin põõsas!..
Jaani süda hakkas ärevusest kiiresti tuksuma.
„Kas kits või põder?“
Jaan tõmbas püssi vinna ja jäi ootama, sest loom liikus kahina järele otsustades just Jaani poole.
„Niipea kui ta tuleb nähtavale, lasen! Minu käest ta juba ei pääse. Nahk kuivama ja liha patta!“
Oodatav loom pistis pää põõsast välja ja nuusutas, kas õhk on puhas.
„Ei ole ei kitse ega põdra pää!“ imestas Jaan. „Viimaks ongi poiste arvatud sebra, lõunamaalt vast siia kolinud teine!“
Sääl astus loom tervelt põõsast lagedale.
„Ptüi!“ sülitas ta, „üksnes vasikas!“
Südametäiega laskis Jaan paugu õhku. Vasikas kuulis pauku ja andis jalgadele tuld.
Jaan läks koju ja vastas küsimustele vihaselt:
„Poiste kitse või asja nüüd! Oli ainult üks vasikas; kelle oma, ei mina seda tea!“
Jutt sebrast ja vaikast jõudis aga juba teisel päeval otsaga sinna tallu, kust vasikas oli kadunud.
Läks nüüd talurahvas kindlas usus, et poisid nende vasikat olid näinud, heinamaale otsima. Nad leidsidki siin ja sääl põõsaste ääres vasika sõnnikut ja magamisasemeid.
Perenaine oli vasika joogipütigi võtnud kaasa, et vasikat meelitada ligi.
Nad nägidki vasikat, kui see paksust metsast parajasti hiilis lagedale. Perenaine hakkas kohe meelitama:
„Vitsi juua! vitsi, juua!“
Aga vasikas on nii rumal loom, et oli nädala ajaga oma vitsinime unustanud. Ka oli tal meelest läinud, et ta kunagi inimestega oli olnud üsna sõbralikus vahekorras, ja ta kartis nüüd inimesi. Ta tõstis saba jällegi selga ja lippas metsa!
Perenaine ruttas pooljoostes talle järele ja kutsus poolnutuse häälega:
„Vitsi, juua! vitsi, juua!“
Ei saanud nad seekord vasikat kätte.
Nad püüdsid teda veel mitu korda säält sooheinamaalt.
Korra läksid nad 7-8 inimesega ja piirasid vasika ümber. Üks hirmutas siit ja teine säält, ja nõnda tõmbasid nad ringi koomale. Ühel oli lingutaoline ohelik käes, et see vasikale visata kaela ja vasikas võtta kinni.
Ring tõmmatigi üsna kokku ja juba viskaski mees oma lingu vasikale kaela, kuid vasikas tõmbas korra oma metsikus hirmus, mees kukkus pikali, ohelik läks käest lahti ja vasikas lippas jällegi metsa.
Neli nädalat oli vasikas nõnda metsas. Teda nähti siin ja sääl, aga kätte ei saadud. Mõnegi inimese hirmutas ta ära, kui ta inimest nähes kohkus ja tiluse kiirusega tormas läbi põõsaste.
Ka muutis vasikas oma elukohta. Kui teda sooäärselt heinamaalt linguga oli püütud, läks ta säält minema. Õnnekombel sattus ta aga kodule lähemale.
Korra aga pandi tähele, et vasikas ühes tühjas heinaküünis käib magamas.
Hakati varitsema ja kui vasikas korra jälle nähti küüni kaduvat, hiiliti sinna juure ja löödi uks kinni.
Sääl pandi vasikas siis lõõga ja kuigi ta sõrad surus vastu maad, tassiti ta ometi ära koju. Metsas oli ta läinud õige karvaseks ja kõhnaks.
Paari päevaga õppis ta ometi vitsi nimegi jälle selgeks ja harjus varsti ka inimeste ja loomadega, nõnda et teda võidi ajada karja.
Jahujook, mida vana ämbriga vasika ette kanti ja kepiga joomise ajal liigutati, et jahu põhja ei oleks jäänud, maitses vasikale paremini kui sooäärse heinamaa kraavi vesi, ja vasikas kosus kodus õige kiiresti.
Karjas pandi vasikale ka nimi. Karjapoiss ütles:
„Kaelkirjakuks sind korra arvati või peeti sind sebraks, ma kindlasti ei tea; aga sina oled Kirjak!“
Nõnda ristis karjapoiss vasika.


Ado Köögardali lastejutuke „Kui vasikas kadus“ ilmus 1929. aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 6.