Jõepark ja jõgi

Park

Tänase vabakujulise mõisapargi eelkäijaks oli 17. sajandil rajatud korrapärase planeeringuga üheksaks ruuduks jagatud regulaaraed. Aia koosseisu kuulusid ilu- ja tarbeaed, kaks humalaaeda ning neli kalatiiki. Aeda ääristasid sireli-, tikri- ja sõstrapõõsad, viljapuudest kasvatati õuna-, kirsi- ja kreegipuid ning ei puudunud ka roosipõõsad. Barokkpargi paekivist piirdemüürid leiti 2007. aastal toimunud proovikaevamiste ajal.

Hiljem kujundati jõesaarele ilmekas vabakujuline park, kus puude ja põõsaste rühmad vaheldusid pargiaasadega ning tiigid, kanalid, poolsaared ja saared moodustasid omaette süsteemi.

Park võeti 1959. aastal riikliku looduskaitse alla, 1990ndatel aastatel tagastati park selle õigusjärgsele omanikule ja on eraomand. Pargi säilitamiseks on Keila linn alates 2008. aastast seda regulaarselt hooldanud: võsa on raiutud ja vaated avatud, töid tehakse hoolduskava ja ökoloogilise restaureerimise projekti järgi. Töid on rahastanud Keskkonnainvesteeringute Keskus. Jõe vasakharus, mis 1960ndate aastate maaparandustööde ajal koos ujumiskohtadega kuivale jäi, taastati veevool 2012. aastal.

Nahkhiired

Tänu vasakharu puhastamisele ja pargimaastiku korrastamisele on paranenud nahkhiirte elutingimused. Jõesaarel on sumedatel augustiõhtutel lendamas nähtud põhja-nahkhiirt, veelendlast, suur-videvlast ja pargi-nahkhiirt.

Ujumiskohad

Jõesaar oli 1920-30ndatel aastatel populaarne suvituskoht, kuhu sõideti tänu heale rongiühendusele veemõnusid nautima ka Tallinna lähistelt. Kohe jõesaarele viiva silla juures asus madala veega ja lastele jõukohane supluspaik Saaruke, mis paiknes jõe kahe haru ühinemiskoha juures ja oli veega ümbritsetud. Vanasti olevat see olnud mõisapreilide meelispaik suplemiseks.

Ametlik ja heakorrastatud ujumiskoht oli Punane Vähk. Selle hiilgeaegadest on tänaseni säilinud kivist trepp, mille pealt otse vette astuti. Pisut edasi asus avaram ja sügavam Paradiis, kus ka ujumisvõistlusi peeti. Pargi lõunaosas asuv Tõllaauk oli ja on siiani sügav ringikujuline jõeharude lahknemiskoht, kus puudus korralik vette minemise võimalus ning seal ujusid ainult kõige uljamad. Tõllaaugu kohta pajatab legend järgmist. Keila külje all Tuulas olevat kunagi elanud kuri mõisnik, kellest rahvas soovinud lahti saada. Kord, kui härra lasi ennast Keilasse külla sõidutada, otsustas tema kutsar hobused koos tõlla ja selles istuva mõisnikuga jõkke ajada. Vetevoogudesse uppusid nad kõik. Tõllaaugu kumera kaldajoone ollagi lõiganud vette kihutava tõlla ratas.

Jõesaare idapoolses küljes paremharu ääres on ujumiskoht Ostrovka. Nimi on pärit arvatavasti nõukogude ajal tehtud maaparandustööde tulemusena tekkinud saarekese järgi. See jäi romantiliselt lookleva ajaloolise voolusängi ja selle kõrvale süvendatud uue voolutee vahele.

Tänasel päeval ongi peamine ujumiskoht Ostrovka. Vette minnakse ka pargi põhjapoolsesse osasse jääva jalakäijate silla lähedal. Kalameeste populaarsemad õngitsemiskohad asuvad Tõllaugu lähistel. Vähki on rohkesti püütud 1930ndatel ja siis taas 1950-60ndatel aastatel.