LAPS KADUNUD!

Perenaine läks lauda juure lõunasele lüpsikorrale, lüpsik ühes, lüpsikapp teises käes.
Oli heinaaeg. Natukese aja eest läksid heinalised kodumailt versta poolteist eemale heinamaale loogu võtma.
Kodus oli pääle perenaise veel peremehe ema, karjapoiss ja perevanemate 2 poega, üks neist kolme-, teine kuueaastane. Vähemalt poega kutsuti Jannuks, vanemat Eediks. Nad mängisid õuel.
Vanaema istus toas ja paikas vanaisa pükse. Karjapoiss oli tunnikeseks heitnud puhkama.
Minnes lauta lehmi lüpsma hõikas perenaine:
Eedi, et sa Jannu järele vaatad!“
Eedi teadis juba, mis see jannu järele vaatmaine tähendas: pidi valvama, et poiss õue alla oja ääre ei läheks ja vette ei kukuks; et ta üle lahtise kaevuääre ei kummarduks ja sisse ei langeks; et ta värava otsa ei roniks ja säält selili ei kukuks; et ta keldri-katusele ei läheks ja säält ülepääkaela maha ei libiseks; et ta ka lihtsalt kas või toobrisse ära ei upuks. Oh, päris sada asja oli, mille eest pidi seda kolmeaastast jõmpsikat hoidma!
Eedi ohkas, kui ema teda käsutas Jannu järele vaatama. See polnud mitte mõni kerge töö, sest Jannu oli oma aastate ka üsna jonnakas poiss ega tahtnud mõnikord sugugi sõna kuulda. Jannu oli kangekaelne ja tegi üksnes seda, mis talle aga mõttesse tuli. Ei ta sellest hoolinud ühti, kui ta sääljuures oma püksid aia vahel rebis puruks või aia otsast kukkudes veristas nina. Jannu tahtis olla mees ja ei hakanud siis ka nutma, kui ta korra oma pillerkaari pidades paljaste jalgadega sattus just nõgesepõõsasse.
Oli tegu sel inimesel, kes oli sunnitud Jannu järele valvama! Tahtis ta poissi keelda või mõnest asjast hoida eemal, siis pidi ta olema tark ja kaval, et poisikest võita häädusega. Tahtis ta kurjaga keelda, siis sai ka Jannu küünte ja hammastega kurjaks: ta katsus nimelt hammustada ja küünistas, kui aga kätte sai.
Niisugune poiss sai nüüd oma vanema venna Eedi hoole alla. Eedi oli, nagu nimetatud, kuueaastane ja oma aastate kohta juba üsna suur poiss; ka oskas ta päris hästi mängida.
Eedi kutsus Jannu liivahunnikusse, mis laste jaoks õue oli veetud. Poisid hakkasid liivakuhje tegema. Jannu ei tahtnud, et Eedi kuhjad said kõrgemad, ja ta lükkas need ühtepuhku ümber. Eedi keelis Jannut, aga see ei võtnud keeldu kuuldagi. Viimaks pahanes Eedi natuke ja ütles:
„Katsu, kas see on hää, kui ma sinu kuhja lükkan ümber!“
Eedi lükkaski Jannu ühe liivakuhja ümber.
Nüüd läks pill lahti. Jannu tundis, nagu oleks ta kannatanud kõige kurjemat ülekohut, ja ta hakkas kurja häälega töinama. Eedi ütles küll: „Kas mina nutsin, kui sina minu kuhjad lükkasid ümber?“
Jannu aga hakkas veel suurema häälega karjuma, katsus paar korda Eedit lüüa, püüdis teda hammustada ja küünistadagi, ei saanud ometi seda teha ja vihastas seepärast veel rohkem. Lõppeks ähvardas ta lauda juure emale minna kaebama.
Viha pärast nuttes läkski poiss aeglaselt lauda poole. Eedi kutsus Jannut tagasi ja lubas kõik omagi liivakuhjad temale. Jannu vaatas siis paar korda üle õla tagasi ja lakkas töinamast, tuletas aga Eedit nähes jällegi meele, et tal ei läinud korda venda hammustada, küünistada ja karvustada. Süda sai sellest jällegi täis ja poiss ulus edasi. Vahest tõusis hääl õige kangeks, samas jäi ta jälle vaiksemaks. Nähes mõnd sitikat õuel jäi Jannu nagu vaatama ja unustas nutu. Tõstes silmad ülespoole alustas ta aga nuttu uuesti.
Nõnda läks Jannu lauda poole. Eedi ei julgenud minna teda tagasi tooma, sest ta teadis, et poiss siis jalad vastu maad toetab ja nõnda kõvasti hakkab uluma, et ema tingimata seda kuuleb. Ema hellitas aga oma kolmeaastast pojakest, ja juhtus mõnikord, et ta siis, kui Jannu karjus, Eedit müksas, arvates, et Eedi poisile liiga on teinud. Sedasama kartis Eedi ka nüüd ha ta jäi liivahunnikusse rahutult ootama, et ta ema Jannuga tuleb tagasi ja siis teda lööb.
Jannu kadus Eedi silmist lauda nurga taha. Ühtlasi vaikis nutt.
Hirmuga ootas Eedi ema tulekut. Tundis ta ju ka enda natuke süüdlase olevat, sest ta oli ju Jannu ühe liivakuhja lõhkunud. Ega ema sellest oleks hoolinud, et Jannu temal neid viis tükki oli ümber lükanud. Ema ütles ju ikka Eedile nõnda:
„Sina oled vanem ja pead targem olema!“
Ema aga ei tulnud ega tulnud. Tal oli kuus lehma lüpsa. Või see lüpsmine aga palaval heinaajal kerge asi on! Laut on kärbseid täis nagu kubinal ja nad hammustavad lehmi. Lehmad tambivad jalgadega – vaata, et lüpsikappa ümber ei löö! Sääl nad jälle vihuvad sabaga – vaata, et saba piima ei satu!
Tüki aja pärast tuli ema lauda juurest lüpsiku ja kapaga tagasi ja hakkas ukse ees laia kivi pääl piima kurnama.
Korraga vaatas ta ja nägi üksnes Eedit liivahunnikus.
„Kus Jannu on?“
„Jannu läks sinu juure lauta!“ vastas Eedi.
„Mis sa räägid? Mine ruttu lauta vaatama, viimaks on poiss seal lehmade jalus! Mõni lööb ta sääl veel maha!“
Eedi läks ema käsul lauta, kuid Jannut ta ei leidnud.
Perenaine sai rahutuks, jättis piimakurnamise pooleli, käskis Eedit piima järele vaadata, et kass ja koerad sinna kallale ei läheks, ja ruttas ise lauta tagasi.
Ta vaatas hoolega terve lauda läbi. Poissi laudas ei olnud.
Ta hõikas õuel:
„Jannu! Jannu, ae! Kus sa oled? Jannu-u!“
Ei ühtki vastust. Üksnes õuealusest üle oja kaasikust kajas vastu „Jannu-u!“
Perenaine vaatas igalepoole ümberringi. Jannut ei olnud kuski näha. Teel, mis talust viis mööda, ei liikunud hingegi. Lauda lähedal, õue kõrval, kahises rukis kerge tuule käes. Jannut ei olnud.
Perenaise südames tekkis juba paha aimus. Ta ruttas lauda ees oleva lahtise kaevu juure.
„Viimaks kukkus Jannu kaevu. Kui ta lauda poole tuli, läks ta ehk ja kummardus üle ääre!“
Vaadates sügavale kaevu ei näinud perenaine põhja, sest ümberringi oli hele päikesevalgus, kaevu vesi oli aga varjus. Hirmul on suured silmad. Perenaine nägi kaevust omaenda varju ja arvas korraga, et see on Jannu.
„Jannu on uppunud!“ ütles ta süda ja ta oleks seda peaaegu juba kisendanud kõigile kuuldavalt.
Näost kahvatades jooksis perenaine peaaegu hingetult tagasi ja hüüdis Eedile:
„Oh sa paha poiss! Nüüd on Jannu kaevus uppunud!“
Ruttu võttis ta elumaja seina äärest suure pika lati, millel raudkonks oli otsas, et sellega kaevu põhja katsuda läbi ja uppunud Jannu tõmmata vee pääle. Süda peksis tal endal rinnus, ometi mõtles ta veel:
„Vast on Jannul veel hing sees! Ärkab ehk veel ellu!“
Perenaine ajas lati kaevu põhja, katsus igaltpoolt, kuid sääl ei tundnud midagi iseäralikku. Jannu ei olnud kaevus.
„Jumalale tänu!“ hüüdis perenaine. „Aga kus ta siis on?“
Jällegi tõusid mitmesugused kahtlused, ja kui poissi mitmekordse hõikamise pääle ikkagi ei olnud kuulda, sattus ema päris meeleheitele.
Ta ruttas oja ääre, Eedit kaasa kutsudes. Hoolega vaatasid nad oja õuealuse osa läbi. Põhjast paistsid kivid, kalad mänglesid ja ujusid, aga Jannut ei olnud ka ojas. Latt oli perenaisel ikka alles käes ja ta katsus sellega ojas neid kohti, kus kupulehed tihedamalt koos kasvasid. Küll tõusis katsumisel muda põhjast üles, aga Jannut ei olnud.
Perenaine ruttas nüüd tuppa ja kutsus oma ämma:
„Ole hää inimene, tule ruttu appi: Jannu on kadunud!“
„Tohoo!“ hüüdis vanaema, „ega ta ometi kaevu või ojja ei ole kukkunud?“
„Olen mõlemast kohast juba otsinud. Sääl teda küll ei ole, aga kadunud ta on!“
Karjapoisski aeti üles ja käsutati Jannut otsima. Nad otsisid ka terve õunaaia läbi. Iga põõsa ja puu alt otsisid nad poissi, aga mis kadunud, see kadunud.
Nad otsisid teda kõikidest ruumidest, mis talus olid: kõlguseist, kanakuudist, aidast, laudast, isegi sealaudast, haganikust ja igast võimalikust kohast. Ei olnud poissi leida.
Karjapoiss saadeti isegipoolteise versta kaugusel olevale heinamaale. Asjata tuli seegi säält tagasi: Jannut ei olnud heinamaal. Karjapoisiga tuli kaasa nüüd peremees, kes ka ärevuses poissi otsis.
Eedi ütles:
„Vast on mustlased Jannu ära viinud! Need ju varastavad väikesi lapsi!“
Harilikul ajal oli ema oma lapsi küll nõnda hirmutanud:
„Ärge minge kodust kaugele – mustlased viivad teid ära!“
See laste hirmutus hakkas nüüd hirmutama perenaist ennast, kes Jannu kadumise pärast just nagu aru ära oli kaotanud:
„Vast varastasidki mustlased Jannu ära!“
Aga mustlasi ei olnud ükski enam mitu nädalat näinud.
Üks otsis nüüd ühes, teine teises kohas Jannut. Üks hõikas siin, teine sääl, ja Jannu asemel vastas mets:
„Kus sa oled? Jannu-u-u!“
Võrdlemisi rahulik oli vanaema. Kuna perenaine nuttis, Eedigi perenaise nuttu nähes suure häälega karjus ja isa ärevas meeleolus jooksis siia-sinna, rahustas vanaema:
„Kus ta siis ikka on? Uppunud ta ei ole, loomade ette ta ei ole jäänud! Küll ta juba leidub!“
Vanaema läks lauda ukse kohal olevast õueväravast välja.
Tee ääres kahises rukkiväli. Rukkililled õitsesid.
Korraga hakkas vanaema üht rukkivagu silmitsema. Vao mõlemail külgedel oli rukkikõrsi pooleks murdunud, just nagu oleks mõni seda vagu mööda käinud.
Vanaema astus rukkivagu mööda edasi. Ta nägi, et tõesti keegi oli olnud vaos ja sääl korjanud rukkililli: siin ja sääl oli mõni rukkilill käest pudenenud maha. Vanaema hakkas aimama:
„Küll see ikka on Jannu olnud! Kes muu?“
Ta jõudis vagu mööda peaaegu põllu keskpaika. Sääl oligi Jannu. Poiss oli maha istunud ja magas, olles peaaegu istukili, peos kimo rukkililli. Nõnda oli ta sääl maganud peaaegu kolm tundi.
Vanaema istus vakku poisikese kõrvale ja võttis ta sülle. Jannu ärkas ja avas silmad.
„Tule koju, ema ootab sind väga!“ ütles vanaema.
„Läki!“ ütles Jannu. Ta hakkas minema aga hoopis vastupidises sihis. Vanaema kutsus ta tagasi.
Ema naeris ja nuttis korraga, kui ta oma väikese rukkilillede korjaja täiesti veata jälle kätte sai. Eedi sai siiski väikese müksu.
„Et sa teinekord paremini pisi järele vaatad!“ ütles ema.
„Miks sa siis lauta minu juure ei tulnud, kui sa Eedi juurest ära läksid?“ küsis perenaine Jannult.
„Ma tahtsin tulla, aga ei julgenud: oinas vaatas läbi redelipulkade kurjalt minu otsa!“ vastas Jannu.
Oina otsavaatamise pärast hirmu tundes oli Jannu unustanud nutu, väravast läinud välja, näinud rukkililli, neid korjates sattunud rukkisse ja sinna jäänud oma lõunauinakut magama. Sääl häälõhnalise vaba õhu käes oli Jannul kolmetunniline magusam kui magus uinak, millest teda alles vanaema äratas…


Ado Köögardal kirjutas jutu “Laps kadunud!” 22. aprillil 1926, jutt ilmus 1929. aastal ajakirjas “Laste Rõõm” Nr 8.