MARIE. PILDIKE ELUST

Ma nägin Mariet kohtusaalis. Ta istus rahva hulgas, vaade tuhm ja murelik, keha kössis. Süüpingil istus tema poeg. See mõisteti 5. aastaks vangi roodu.
Marie silmade ette kerkis terve tema elu lapsepõlvest siiamaani. Kui palju oli seal sees kurba! Tõesti saatus oli teda iseäranis raskelt tallanud!
Marie oli omal ajal olnud säravate silmadega laps. Ausast perekonnast oli ta võrsunud. Ta oli olnud oma ema silmatera, oma isa pailaps. Lapselikus õnnes oli ta hõisanud. Vanemad lootsid, et nende tütre elu õnnestub: oli ju nende Marie terane, nad ise jõukad. Ei vaevanud vanemaid ükski mure oma tütre elusaatuse pärast. Vanemad lootsid oma lapsele pärandada niipalju varandust, et tütar oleks lahedasti ilmast läbi saanud, kui ta ise ka vähegi oleks sõrmi liigutanud. Tööd aga armastas nende Marie. Kooliharidust ei oskanud vanemad oma Mariele soovida. Vallakooli lõpetas ta ja siis asus tööle oma vanemate tallu. Marie sirgus õitsevaks neiuks. Ta oli kuulus tüdruk ümberkaudu, sest igaüks teadis, et ta vähemalt 2000 kuldrubla kaasavara pidi saama.
Kui Marie leeris oli käinud, hakkasid tal kosilased käima. Ta ei ihaldanud neist aga mitte ühtki. Marie ütles, et ta ei raatsivat omast heast isast ja armsast emast lahkuda. Omi vanemaid armastas ta väga. Ta katsus isa ja ema silmist lugeda nende soove. Marie elas oma vanematele, muud ilma ei pannud ta tähelegi.
Ta oli 19. aastane, kui ema suri. Esimest korda astus elu raske sammuga Marie peale. Aasta otsa kandis Marie musta rätikut peas, tundis aga südames veel palju kauem kibedat valu ema kaotuse pärast. Hea ema on ju lapsele veel enam kui oma enese süda.
Veel oli Mariel isa. Sellegi kaotas ta, kui sai 22. aastaseks. Isal oli olnud hea süda ja Marie oli võinud tema käest alati nõu ja abi saada. Isa kaotus tundus Mariele elu teise raske jalaastumisena.
Nüüd olid need ära, kes teda sidusid vanemate koduga. Tal oli küll veel vend, kuid see võttis naise ja hakkas oma perekonnale elama. Õe käekäik teda suurt ei huvitanud. Päranduse jaotasid nad ära: vend päris isatalu, Marie sai aga venna käest 3500 kuldrubla.
Nüüd algas rikka ja nägusa neiu püüdmine veel iseäralise hooga. Marie teadis, et kõigepealt just tema raha himustati, ja ta ei tahtnud omist kosilastest kuuldagi.
„Need tahavad ju minu raha, mitte mind ennast!“ ütles ta.
Siis sai ta Hansuga tuttavaks. See oli teise valla perepoeg. Ainus poeg oli ta. Hansu vanemad ei olnud hoolsad majapidajad – isa armastas ka viina võtta. Igatahes ei olnud nende talu asjad mitte enam päris korras ja võlad kippusid juba liiga tegema.
Hans oli uhke poiss. Ta oli näo poolest ilus mees ja käis võimalikult toredasti riides. Isa käest nõudis ta ühtepuhku raha. Hansu peaviga oli suurustamine. Ka armastas ta nagu isagi alkoholi. Nõnda sattus ta oma rahaga sagedasti kõrtsi. Suurustades oma ettekujutatud jõukusega ostis ta ka teistele õlut ja viina. Nõnda kogunes temale arvatavaid sõpru. See on ju tuttav lugu, et kus raibe maas vedeleb, sinna raipesöödikud kogunevad. Kui kaua aga üksainus inimene ikka maailma joota suudab! Ei selleks ühestki rahast jätku! Hans tundis sellepärast sagedasti teravat rahapuudust.
„Võta, poeg rikas naine!“ ütles temale isa, kellele ta jälle omast rahapuudusest rääkis.
Siis sai ta juhtumisi Mariega tuttavaks.
Mariele meeldis Hans. Oli ta ju nägus poiss ja tark näis ta ka olevat.
Hans hakkas rikka Mariega kokkusaamist otsima ja Marie laskis seda ka sündida. Esmalt enam-vähem ükskõikne olles, hakkas Marie ise ka kokkusaamisi ihaldama.
Vend hoiatas õde:
„Kuule, Marie, poiss, kellega sa tuttav oled, ei ole suuremat väärt. Ta on üksnes kõrtsi suurustaja- seal ta ka oma nähtava tarkuse on omandanud. Temalt saab esimese numbri joodik, mitte aga taluperemees!“
Marie pani tähele hoiatust ja katsus Hansust eemal hoiduda. Hans mõistis aga kohe ja ütles:
„Nad räägivad minust, nagu oleksin ma kõrtsisõber! Ära usu nende juttu! Ma käisin küll ennemalt kõrtsis, aga see oli siis, kus mul ühtki mõistlikku ajaviidet ei olnud. Nüüd, kus ma sinuga tuttav olen, ei ole mul enam ühtki himu kõrtsi minna. Ma tahan nüüd ainult sinuga koos olla!“
Nõnda näiski olevat. Hans ei olnud tõesti enam tükk aega kõrtsis käinud.
Hans ei olnud mitte nõnda, nagu teised kosilased olid. Need tulid otsekohe oma asjaga esile ja tahtsid Mariet naiseks. Hans võitis aegamööda Marie lihtsameelse südame.
Siis olid nad korraga mõrsja ja peigmees. Küll hoiatas vend veel korra oma õde, aga see ei mõjunud.
Marie läks Hansule. Hansu vanemate koht sai noorpaari kätte. Marie kaasavarast tasuti 2000 rublaline võlg, mis oli tekkinud Hansu vanemate hooletust majapidamisest. Hansul ja Mariel oli nüüd talu ja sularaha ka. Nad oleksid võinud jõukalt elada.
Aasta otsa elasid nad üsna õnnelikult. Siis sündis neile poeg Karla. Lapse sünd näis nagu õnne veel kinnitavat.
Siis tulid varrud. Tehti nii suured joodud, nagu ümberkaudu veel kuulda ei olnud. Viina ja õlut oli palju valmis muretsetud. Hans jõi enese paariaastase vaheaja järele nõnda purju, et ta enam millestki aru ei saanud. Ka piduvõõrad purjutasid nõnda, et nii inetuid jootusid ükski mõistlik inimene enam ei mäletanud näinud olevat.
Sellest päevast peale asus viinahimu nii vägeva hooga Hansu sisse, et Marie senine hea mõju nagu pühitud oli.
Järgmisel laupäeva õhtul, kui varrudest järele jäänud alkohol juba otsas oli, läks Hans külakõrtsi. Seal hakkas ta oma tuttavatega jooma. Juues hakkas ta suurustama. Suurustades hakkas ta teisi oma rahaga jootma. Viimaks võttis ta sada rubla taskust välja, pani selle kõrtsmiku ette letile ja käskis anda igaleühele õlut või viina, mida see aga ihaldas, ja niipalju, kui see soovis. Joodi nii kaua, kui üks ühes, teine teises nurgas pikali oli.
Hansule sai sellest õhtust palju nimesõpru. Edaspidi kogunes neid veel enamgi.
Hans jõi nüüd ühtepuhku ennast nõnda täis, et kõrtsipõrandal pikali maas oli. Mõnikord viidi ta siis suurte „auavaldustega“ koju: ta tõsteti voodilina peale ja nelja-viie mehega kandsid natuke kainemad topsisõbrad Hansu koju, ise sealjuures oma joomalauale jorutades.
Nõnda sulas varsti Marie sularaha kokku. Marie katsus küll mehe eest raha varjata, kuid Hans nuuskis selle üles. Mõnikord juba peksiski ta sealjuures Mariet.
Siis tulid võlad koha peale. Nad kasvasid ühtepuhku, sest Hans ostis omas suurustamise hullustuses külakõrtsi mitu korda ka võla peale tühjaks. Juhtus ka seda, et Hans linnas purjutas ja kõigile parajasti sealolevate kõrtsisõpradele prii joogi andis.
Hansu poeg Karla oli 4 aastane, kui tehti esimest korda kohtulikku oksjoni Hansu talus. Müüdi hobuseid ja kariloome. Küll palus Marie Hansu, et ta joomise jätaks, aga see ei aidanud. Veel sügavamale langes Hans. Veel suuremaks kasvasid võlad.
Möödus Marie seitsmes pulmapäev, siis läks talugi haamri alla. Üht ja teist jäi veel Hansule ja Mariele: hobune, vanker, paar rege, 2 lehma ja veel mõnd muud. Nad pidid omast talust lahkuma ja asusid ühe teise talu sauna korterisse. Hea oli, et Hansu vanemad juba surnud olid, sest muidu oleks nad nüüd päris koormana tundunud.
Nüüd oli Hansul vähem sõpru. Kui raibe juba saab lõpukorrale söödud, siis valguvad ju raipesöödikud laiali. Hansul ei olnud enam raha, Hansul ei olnud ka enam sõpru.
Häda sundis Hansu jällegi tööle. Aga niipea, kui kibe puudus kõrvaldatud ja Hansul paar rubla taskus oli, algas jällegi vana viinatants, kuigi vähemal mõõdul rahakoti väiksuse pärast.
Vaene Marie tundis elusaatust väga raskesti. Ta ainus rõõm oli poeg Karla, kes oli ema nägu ja väga terane poiss. Oma poega armastas Marie tervest omast emasüdamest. Juhtus mõnikord seda, et nad üheskoos nutsid sauna taga: purjus isa oli neid mõlemaid peksnud!
Kasvavale pojale rääkis Marie oma südame õrnusega kõigest kurjast, mida viin tegi isale. Poeg kuulas tähelepanelikult ja lubas omas lapselikus meeles alati viinast eemal hoiduda.
Siis tuli aeg, kus sündis Hansuga hirmus asi. Hans oli laadale läinud. Poeg Karla oli juba 15 aastane. Laadal oli hirmsasti joodud, nagu laatadel sagedasti ikka sünnib. Ka Hans oli oma „sõpradega“ koos joonud. Pudel viina oli ka veel enesele tagavaraks ostnud. Hans oli nõnda joobnud, et ta pudelit ise enam tasku pista ei suutnud. Kõrtsmik oli siis teda aidanud. Joomasõbrad aitasid Hansu ree peale ja hobune sörkis oma uimase peremehega kojupoole. Raudtee ülesõidu kohal ei olnud käsipuid ees. Parajasti tuli õhtune postirong, kui hobune üle raudtee läks. Hobune pääsis, aga Hans sai vedurilt niisuguse hoobi vastu pead, et ta küll tee kõrvale lendas ühes reega, kuid silmapilkselt surma sai. Järgmisel päeval, kui surnukeha politseiliselt ja arstlikult üle oli vaadatud, viis Marie ta koju.
Jälle oli saatus Mariet raskesti vintsutanud ja korraga veel vägeva hoobi annud. Oli küll joodik tema Hans, aga ometi oli ta tema mees ja tema lapse isa; ometi oli elu ikkagi temaga seotud olnud nõnda, et ta Marie vend sellesama Hansu pärast omast õest peaaegu midagi enam teada ei tahtnud.
Nüüd jäi Marie oma 15 aastase Karlaga üksipäinis. Ta tegi veel suurema hoolega tööd ja õpetas ka poega tööd tegema, et nad mõlemad oleksid võinud ära elada.
Poeg tegi emale rõõmu. Ta oli hoolas töötegija. Ema hoidis poega viina eest. Poeg lubas isegi ennast hoida.
Nõnda sai Karla 18 aastaseks. Ta teenis sellessamas talus, mille saunas ta oma emaga elas. Ühel laupäeva õhtul tuli ta vaarudes koju. Oli ta haige? Ei haige ta ei olnud. Peremees oli teda purju jootnud. On niisuguseid kavalaid, südameta peremehi, kes omi töölisi viinaga tööle meelitavad. Oli seegi peremees omi töölisi lasknud laupäeva hilja õhtuni tööd teha, neile selle eest viina lubades, mida ta ka andis. Viina eest ollakse, aga sagedasti valmis kasvõi hingeõnnistust käest ära andma, tehakse tema saamise lootuses ka tööd, mis muidu sugugi ei taha edeneda.
Karla sai viinamaigu suhu. Küll vist oli ta isalt ja vanaisalt viinahimu pärinud, ega siis muidu see nüüd temas põlema ei hakanud. Tukkuv madu oli ärganud.
Nähes ema ehmatust, kui ta esimene kord vaarudes koju tuli ja kartes ema manitsusi, võttis Karla edaspidi viina nõnda, et ema ei näinud tema olekut. Kimu aga kasvas järjest suuremaks. Üks kurivaim toob aga sagedasti teisi seitse enesega kaasa.
Kui Karla 20. eluaastast juba üle oli jõudnud, hakkas ta päris avalikult kõrtsis käima. Sagedasti tuli ta laupäeva öösetel ja pühapäeva õhtutel täiesti joobnult koju. Ema nuttis ja palus poega, aga see ei aidanud. Poeg oli viinahimu käes ja see vedas teda nagu lõa otsas. Hea oli veel see, et ta oma ema ei peksnud.
Korra tuli Karla jällegi purjus peaga koju poole. Oli hilissügisene õhtuvidevik. Piserdas vahetevahel vihma. Karla sammus vaarudes porisel maanteel. Teenitud raha oli ära joodud, mõistus viinaga vähemalt selleks korraks kaotatud.
Korraga nägi ta üht meest maantee kraavi kaldal pikali maas. Oli üks mees, kes linnast koju sõites teel viina oli ostnud, oma sõbra vankrisse roninud, oma hobust sõbra vankri taha sidudes. Teel olid nad aga napsutamisehoos vankri taga olnud hobuse ära kaotanud. Sõber oli nüüd mehe maha jätnud ootama, et vast hobune järele tuleb. Hobune ei tulnud aga mitte ja joodik jäi kraavi kaldale magama.
Karla nägi magavat joodikut ja temas ärkas kuri nõu. Terve mõistus oleks selle nõu otsekohe ära laitnud, aga nüüd oli mõistus ise uimastatud. Karlale tuli korraga nimelt himu salapolitseinikku mängida ja maaslamavat joomari läbi otsida. Joomar lamas kõhuli maas. Karla raputas kuidas suutis meest ja ütles: „ Olen kriminaalpolitseinik. Näita isikutunnistust!“ Joomar ajas silmad pärani, ei suutnud oma segaste silmadega pimedas suuremat aga midagi silmata ja hakkas rahataskust isikutunnistust otsima. Karla tõmbas rahatasku oma kätte ja tühjendas selle. Võõras joodik aimas, et asi õige ei ole ja hakkas oma joobnud häälega appi hüüdma. Nüüd ärkas Karla mõistus ja ütles: „ Oled teeröövel ja lähed vangimaija!“ Karla katsus, et minema sai. Röövitud raha umbes 4000 marka-viskas ta nelja tuule kätte. Asjal oli õhtupimeduses ometi ka pealtnägijaid. Teatati sündmusest lähedalolevasse politseijaoskonda.
Vaevalt oli Karla koju jõudnud ja magama heitnud, nutvat ema tähelepanemata jättes, kui kaks politseinikku tuppa tulid. Ema kuulis hirmutavat sõnumit: Karlat süüdistati teeröövimises.
Karla aeti üles ja otsiti läbi. Raha tema juures ei leidunud. Esmalt katsus Karla oma süüd salata, nägi aga, et see võimata on. Ka ei oskanud ta hästi valetada, kuna ema teda lapsest saadik ikka tõtt kõnelema oli õpetanud. Ta tunnistas üles, et joobnud peaga tõesti teise joodiku raha ära oli võtnud, raha aga maha visanud. Karla võeti vahi alla.
Otsiti teisel päeval raha, aga ei leitud rohkem kui 25 marka. Muu osa oli küll mõni autu leidja omandanud.
Ka kohtus tunnistas Karla ennast puhtsüdamlikult süüdlaseks, nõnda et tunnistajaid üle ei kuulatudki. Kohtu esimehe küsimuste peale, mispärast ta niisuguse alatu teo oli korda saatnud, vastas Karla: „Viin lõi pähe!… tegi meeled segaseks!“
Ta oli nii rõhutud meeleolus, just nagu oleks ta veelgi segane olnud, ega oskanud enesele kergemat karistustki paluda. Kohus talitas seaduse karedust mööda ja mõistis Karla 5 aastaks vangiroodu.
Marie istus kohtusaalis. Ei olnud ta veel 50 aastatki vana, ometi oli ta kössis. Elu oli oma karedusega teda kössi tallanud. Marie oli peaaegu igapäev nutnud, juba 4 kuud aega, mis Karla vangis oli istunud. Nüüd, kus ta kuulis kohtu valju otsust, ei nutnud ta. Ta istus häbelikult teiste inimeste seas, pearätikusse seotud kompsuke süles. Selle kompsu, milles oli natuke söögipoolist ja aluspesu, tahtis ta veel anda oma pojale. Ta tahtis temaga ka kokku saada. Küll nägi ta oma poega süüpingil, sinna ligidale teda aga ei lubatud.
Emal oli poeg, aga seadus pojaga seal rääkida ei lubanud. Lõppeks õpetas keegi kohmetut maanaist: palugu ta prokuröri, see ehk lubab veel selsamal päeval vangimajas kokku saada pojaga, kes juba 4 kuud temast nõnda lahutatud oli, nagu oleks ta surnud olnud.
Kui Marie vangimajst pojaga kokkusaamiselt lahkus, tundis ta, et ta oli nagu mahajäetud. Ei olnud inimest, kelle ta oleks võinud oma südant välja puistata.
Seal tulid korraga nagu iseenesest huultele need sõnad: „Meie isa, kes sa oled taevas…“ Lapsena oli ema teda õpetanud õhtul ja hommikul käsi kokku panema ja taevast isa paluma. Täiskasvanud inimestena ei olnud Marie enam palunud. Nüüd tuli korraga jälle meele palve ja palvetõotus. „Kes palub, see saab!“
Kui Marie hilja õhtul oma koju jõudis ja omas voodis oli, tundis ta korraga, nagu oleks ta alles väike laps ja nagu paneks tema ammusurnud ema teda magama, ja ta süda avanes taevase Isa ees niisuguse hooga, nagu oleks pais murdunud. Ta palus: „Meie Isa, kes sa oled taevas! Sa oled ju meie Isa, meie sinu lapsed. Ole hea oma laste vastu! Kogu ka ärakadunud pojad jälle isamajasse. Hoia minugi õnnetut poega, et ta vangimajas hoopis hukka ei läheks, vaid et ta paraneks! Isa taevas, mul ei ole enam ühtki osavõtlikku inimest saadaval, küll võid aga Sina olla mu ligi! Sinu kätte annan ma ennast…!“
Kaua palus Marie, ja ta tundis, nagu oleks Jumal ise pannud vaigistades oma isakäe tema peale ja nagu oleks ta ütelnud Mariele: „Tule koormatud ja vaevatud hing, ma annan Sulle oma rahu!“
Siis uinus ta nõnda rahulikult, nagu oleks ta olnud alles mureta laps.
Küll Jumala rahu ja vaigistus Marie silmad veel säramagi paneb!


Ado Köögardali lühijutt “Marie” ilmus ajakirjas “Eesti Kirik” 23. 04.1926.