Meelespeaõis ja kaheksakand. Esiemade kootud ja tikitud tekid erakogudest


Harjumaa Muuseum kogus teateid kodudes alles hoitud kootud ja tikitud tekkide kohta tänavu maist novembri alguseni. Kui esialgu oli kõhklus, kas ja kui palju tekiomanikke Harjumaa kandis üldse on ning kas nad enda kallist kaasavara näitusele raatsivad anda, siis aja edenedes võeti muuseumiga ikka ja jälle ühendust. Kokku kogunes kevadel väljakuulutatud üleskutse peale teateid seitsmeteistkümnelt inimeselt kolmekümne kuue teki kohta. Seda oli rõõmustavalt palju ja tänu nendele lahketele pärandihoidjatele sai koostöönäitus teoks.

Näitusele saime kaasa mitmete tekkide lugusid. Mõne teki mustreid ja värve uurima hakates oli nende praegune omanik jõudnud oma sugupuu põhjalikuma uurimiseni. Mõne piirkonna meistrite looming oli nende endi kodukohast kaugemale välja jõudnud ning uues kohas omaks ja uuesti teha võetud. Nii on need vanad esemed lisaks silmailule ja soojusele hoidnud ka põlvkondadevahelist sidet ning käsitöötraditsiooni järjepidevust. Näituse pealkirjakski said tekimustrites levinud motiivid meelespealille õis ja kaheksakand – mälestuse hoidja ning kaitsev ja õnnetoov suunanäitaja.

Üles seatud tekid, mida nende praeguste omanike peredes on läbi aegade alles hoitud, on pärit peamiselt Harjumaalt. Sekka mõned Lääne-, Järva- ja Pärnumaalt. Üks osa tekkidest, mis näituse tarbeks muuseumisse jõudsid, olid kodudes igapäevases kasutuses ja kaunistasid interjööri, mõned tekid otsiti aga suvel aidast kirstu seest spetsiaalselt näituse jaoks välja. Oma otstarbelt on need olnud saani-, hobuse-, seina- ja vooditekid.

Materjalideks on enamjaolt kodukootud villane kangas ning ise kedratud ja värvitud villased lõngad. Seda nii kudumisel kui ka tikkimisel. Tikitud on ka poelõngadega. Kasutatud lõngade lähemal uurimisel selgus, et esmapilgul tagasihoidlikud värvid on algselt olnud intensiivsed ja kõrvuti üksteise võidu säranud. Omaette rühma moodustavad rannarootsi päritolu erksavärvilised tumedatriibulised tekid. Rariteetideks võib pidada kahte mustale põhjale tikitud tekki, mille kangaks on Pakri saarte naiste seelikute lahtiharutatud laiud koos mõnes servas säilinud algupärase ülilihtsa tikanditriibuga.

Harjumaa Muuseumi siiras tänu rahvarõivaekspertidele Silja Nõule ja Lembe Maria Sihvrele Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidust, kes asjatundjatena materjale, tehnikaid ja mustreid uurisid ning tekke kirjeldasid.  Samuti konservaator Marike Lahtile Eesti Vabaõhumuuseumist, kes paar väga viletsas seisus tekki uuele olemisele aitas ja hooldamisnõuandeid andis.

Südamlik tänu nendele, kes enda kodus säilitatud pärandit teistega jagasid ja tänu kellele näitus teoks sai: Külli Erik, Urve Gromov, Eve Jakobson, Mare Kolk, Kersti Lepik, Anne Liivak, Eda Liiväär, Tiiu Mäe, Mairi ja Madis Notton, Anne Oit, Anneli Pärlin, Julika Roos, Tiiu Räim, Eve Selisaar, Vilve Tomingas, Linda Viia ja Ene Vilgota.

Näituse koostasid Riine Kallas, Marike Laht, Silja Nõu ja Lembe Maria Sihvre ning toetas Eesti Kultuurkapital.

Näitus jääb avatuks kuni 9. märtsini 2014.

Kommenteerimine on suletud.