ÕUNAVARGIL

Kõnnu ja Kurika talu karjamaad puutusid kokku. Nõnda said ka karjased, õigemini karjapoisid, üsna sagedasti kokku. Kõnnu karjas käis Tõnn, Kurikal Volli. Tõnni juures oli peaaegu alati aega veetmas ka perepoeg Kusti.
Tõnn ja Volli olid linnapoisid, palju käinud, palju näinud. Esialgu said nad üsna hästi läbi. Suve kestes olid nad üksainus kord karvupidi koos.
See juhtus juba üsna suve alul tühise asja pärast. Volli pilkas Tõnni luitunud mütsi, tõmbas selle poisil pääst ja viskas kivivare otsa öeldes:
„Su müts on hää varesepes. Las´ tulevad need kraakslinnud ja munevad sisse!“
Tõnn sai vihaseks, tahtis sedasama teha Volli mütsiga, ei saanud aga ja sai veel kurjemaks. Siis nad kisklesid, kuid võit sai Vollile.
Allajääja hakkas austama Volli suuremat jõudu, mis asi palju juba kahandas kaklemise võimalusi. Ka unustasid poisid selle varesepesaloo varsti ära ja said jälle päris hästi läbi. Kustile ei teinud ka kumbki liiga. Sügisepoole aga kadus sõprus, nimelt siis, kui õunad valmisid.
Kõnnu talus oli suur olis õunaaed. Hääd õunad kasvasid aias.
Mõni õun meelitas iseäranis: oli nii magus, et just nagu suulakke sulamas, ise magusat mahla täis imbunud, et paistab läbi nagu klaas.
Tõnn küll igal ajal just aeda minna ei tohtinud, aga õunu sai temagi üsna küllalt. Perenaine oli helde inimene ja andis häid õunu ka pererahvale, iseäranis veel siis, kui öösel oli sadanud ja kangem tuul oli puhunud. mis hommikuks õunapuude alused päris valgendama pani kukkunud õuntest. Kuhu kukkunud õunad ikka panna, kui neid mitte jaotada pererahva vahel.
Ka viis Kusti, 7-aastane poisijõmpsikas, kes karjaskäimisest alles vaba oli, sagedasti õunu karja juure kaasa. Karja juures käis ta üsna tihti, sest kodus hakkas üksinda olles igav: teisi õdesid-vendi Kustil ei olnud.
Volli talus niisugust õunaaeda ei olnud. Seal oli vaid neli metsikut õunapuud, vissi, nagu öeldi. Need puud on sagedasti õunu nii täis, et lehti vaevalt näha, aga süüa need vissid suuremad asjad ei ole: maik läheks veel kuidagiviisi korda, aga õunaliha tundub suus just nagu puupuru. Sügisel, kui juba öökülmad tulevad, lähevad vissid natuke paremaks, aga suuremat väärt nad siiski ei ole.
Tõnn sõi häid õunu, aga Vollile ta neid ei annud. Õieti oli perenaine seda keelanudki.
„Ega siis meil nii palju õunu ei kasva, et tervele vallale jatkuks!“ oli ta ütelnud.
Aga tähtsam põhjus mitteandmiseks oli Tõnnil see, et Volli ees millegi poolest ka suurustada võis. Jõu poolest oli Volli tast üle olnud, sellega polnud suurustada, nüüd võis ometi õuntega. Ja mõnigi kord kuuldi niisugust kõnet poiste vahel:
„Volli, kui sa aimaksidki, kui hääd õunad meil kasvavad!..“
„Las´ kasvavad pääle!“ vastas Volli.
Tõnn tõmbas õuna taskust, vaatas seda vastu valgust ja hüüdis:
„Kas näed, kui ilus?“
Hammustas siis õuna ja sõnas:
„Ah kui hää, kui hää: keele tahab kurku viia! Ja-jah, min saan, sina ei saa!..“
Volli ei lausunud sõnagi. Tõesti oli ta väga kade Tõnni peale, et sel nii ilusad õunad käes. Aga Tõnni ta paluma ka ei hakanud, et Tõnn temale oleks annud. Õunahimu oli aga enesel väga kange. Korra palus ta Kustit salamahti:
„Kusti, kas sa mulle ka annad oma õunu katsuda?“
Aga Kustil oli ema keeld meeles ja ta kordas neidsamu sõnu, mis emagi oli ütelnud:
„Ega siis meie õunad terve valla jaoks kasva!“
Ja ei annudki.
Kurikal oli aga üksnes neli vissipuud. Volli katsus neid õunu süüa, aga nad ei maitsnud kuidagi, ei tahtnud suust allagi minna.
Viimaks õpetas sulane Jüri:
„Kui sul nii kange õunahimu, siis küpseta vissid ära; nad siis pehmemad ja paremad!“
Peremees ja perenaine seda ei keelnud. Volli küpsetas visse. Kuid ka küpsetatud viss tegi poisi näo kibedaks. Seda nägi perenaine, hää inimene, ja ütles Vollile:
„Kannata natuke, ma toon sulle toast suhkrut!..“
Perenaine tõi suhkrutoosi ja Vollit lubati oma küpsetatud visse suhkrusse kasta.
Nüüd maitsesid nad juba üsna hääd. Poiss sõi ja sai korraga omast senisest kadedusest jagu. Ta mõtles:
„Maitsevad vissid nõndasama hääd kui Kõnnu Õunadki. Minu omad vast nüüd paremadki!“
Volli palus perenaist:
„Perenaine, kas tohin küpsetada veel kolm vissi ja neid suhkrusse kasta – ma võtaksin nad karja juure kaasa õhtuooteks!“
Perenaine lubas. Nüüd hakkas Volli nägu võidurõõmsalt hiilgama, kui Tõnni õunad meele tulid. Kärsitult ootas Volli karjaminekut.
Valgesse paberisse mässitud suhkruvissid taskus võis Volli pärast lõunat ometi ükskord oma lehmade ja lammastega karjamaale sammuda.
Varsti oli ka Tõnn ühes Kustiga sääl. Neil olid jällegi õunad taskus.
Nüüd hakkas aga Volli suurustama:
„Tõnn ja Kusti, tulge, ma näitan teile midagi, mis teie elus enne ei ole näinud!“
Paberist hakkas ta midagi lahti harutama. Tõnn ja Kusti pistsid uudishimu pärast ninad hästi ligidale.
„Just nagu praetud kartulid!“ mõtles Kusti.
Volli hakkas kavala näoga kõnelema:
„Ütelge mulle, mis need on?.. Teie ei tea. Vaata, meil kasvavad karjalauda ligidal need õunad, mis Aadam ja Eeva paradiisis sõid, niisugused iseäralikud, et kui keegi neid sööb, siis vähemalt 110 aastat vanaks saab. Näete, kui pehmed nad paistavad, justkui küpsetatud, ja vaadake suhkruterad on küljes. Teil Kõnnus juba niisuguseid häid õunu ei kasva. Ja kui maitsvad nad veel on! Nüüd hakkan sööma.“
Paistiski Tõnnile ja Kustile ütlemata mõnus tunne Volli näolt.
Kusti uskus muidugi kõik, mis Volli veeretas. Tõnn, 10-aastane poisike, mõne asja juures küll kahtle, aga ta ei lausunud sõnagi. Mõnu, millega Volli vissi sõi, hakkas ka temale külge.
Tõnnile tuli korraga vissihimu, aga temagi Vollilt seda paluma ei hakanud. Selle asemel venis Tõnn ilma pikema jututa Vollist eemale karja juure, Kusti talle järele. Kusti ütles:
„Tõnn ei lausunud selle pääle sõnagi, hakkas aga eneses arvama, kuidas Kurika õunu kätte saaks.
Volli oli ütelnud, et need pidid lauda taga kasvama. Kurika talu oli säälsamas karjamaa ligidal. Tõnn jättis Kusti karja hoidma ja hiilis ise Kurika poole, et näha, kus need kuulsad õunad õige kasvavad.
Tõsi, lauda taga nad kasvasidki. Tõnn otsustas minna õunavargile.
Päevaajal aga Tõnn seda teha ei julgenud, sest Kurika perenaine võis aknast teda otsekohe silmata.
Karja juure tagasi tulles avaldas Tõnn oma nõu ka Kustile:
„Tead, mis? Kui õhtul pimedaks läheb, siis läheme ja toome Kurikalt salamahti neid õunu. Toome omad mütsitäied, seda ei märka keegi. Katsume siis järele, kas nad tõesti nii hääd maitsevad, kui Volli meile kiitis. Ma ei tahaks ikka uskuda, et nad on paremad meie õuntest. Aga kes teab, vast on tõesti hääd! Tarvis ära katsuda!“
Vargusmõte sai poiste pääs kindlaks otsuseks: kui loomad õhtul juba on laudas, õhtusöök söödud, siis salamahti kaduda toast ja hiilida heinamaa kraavi kallastel kasvava võsastiku varjus Kurika õunapuude kallale.
Kusti otsustas oma uue nokaga mütsi pähe võtta: see oli kaunis sügav ja sinna oleks õunu rohkem sisse mahtunud kui vanasse igapäevasesse mütsi. Korvi ei võinud kaasa võtta – mõni oleks siis vast poiste minekut märganud ja nende nõu nurja ajanud.
Õhtul hiiliski kaks õunavarast Kurika õue poole. Mõlema poisi südamed tuksusid rahutult. Poisid jäid sagedasti seisatama ja vaatasid ümberringi.
Õnnelikult jõudsid nad visside lähedale.
Oli augustikuu lõpupäevil ja õhtu õige pime ja varjuderohke. Vaikne õhtu oli, ilma ühegi tuuleõhuta.
Maast poisid õunu kätte ei ulatanud. Tõnn ronis seepärast puu otsa, aga säälgi ei puutunud talle pimedas ükski õun otsekohe pihku.
Poiss piilus Kurika akende poole, nägi sääl tuld toas põlemas, arvas, et Kurika rahvas õhtust sööb ja mõtles:
„Ega keegi tuppa ikka ei kuule, ma raputan kord õunapuud!“
Ja Kustile ütles ta tasa:
„Kusti, hoia alt, ma raputan!“
Ta raputas. Õunad langesid.
Kurikal oli kuri koer keti otsas ja koer hakkas raputamist kuuldes ägedasti haukuma ja karglema. Peremees ruttas õue, arvas, et asjad ei ole korras, ja päästis koera ketist lahti. Koer tormas õunapuude poole.
Kusti oli juba jalgadele tuld annud. Pimedas ei märganud ta lauda ligidal olevat virtsaauku, sattus üle põlvede virtsasse, kukkus käpukile, uus nokaga müts kukkus pääst ja jäi sinna paika. Üleni virtsast nõretades jooksis poiss edasi kodu poole…
Tõnn jäi puu otsa ja katsus sääl istuda nii vaikselt kui vähegi suutis, nõnda et hingatagi ei julgenud.
Ketikoer ei pannud põgenevat Kustit tähele ja tormas puu alla, mida oli raputatud. Sääl haistis ta võõrast inimest ja kargles nüüd nagu hull õunapuu all, valjusti haukudes, urisedes ja puu otsa ronida tahtes.
Peremees järgnes koerale puu alla.
„Kes sääl on? Maha puu otsast, maha!..“ hüüdis peremees vihase häälega.
Peremehe häält kartis Tõnn palju rohkem veel kui kurja koera haukumist. Ülepeakaela libises poiss puu otsast alla. Koer haaras otsekohe tema püksisääre hammaste vahele ja rebis selle katki.
Poiss karjatas:
„Ai, ai!“
Peremees keelas koera:
„Vait, Eku!“
Siis pöördus ta poisi poole ja küsis:
„Kes sa oled niisugune?“
Poiss oli hirmsast ehmatusest seisma jäänud ja vastas kogeledes:
„Ma-ma-olen-Kõnnnu-Tõnn-nn!“
„Ah Kõnnu Tõnn ongi see vissivaras!“ ütles peremees. Teil ju hääd õunad isegi kodus. Mis sa veel meie vissidega teed?“
„Volli näitas, et neil pidid ju suhkruterad küljes olema!“
„Lollike, et sa Volli juttu usud. Säh, võta üks viss ja mine koju! Kui sööd, siis näed isegi, et teine kord vissivargile tulla ei maksa!“
Peremees lasi poisi minna. Muud häda Tõnnil ei olnud kui lõhkine püksisäär.
Kusti käsi käis pahemini. Isa sai kõik kodus teada ja tegi veel selsamal õhtul poisile urvaplaastriga kirjud püksid jalga.
„Nüüd oled sa vissivaras; saad mu käest nahatäie, et sinust edaspidi hobusevarast ei kasvaks!“ ütles isa enne seda valusat toimingut.
Kusti uus müts jäigi virtsaauku. Poiss pidi käima nüüd alati vana mütsiga, see oli peaaegu niisama luitunud kui Tõnni oma, mille Volli oli nimetanud varesepesaks.
Teisel päeval juhtusid kolm poissi nagu harilikult üksteise ligidale. Tõnn tahtis niisuguse näo teha, nagu poleks eelmise päeva pahandusi olnudki. Volli hakkas aga korraga laulma:
„Vissivaras, vissivaras, vissi-ii-varas!“
„Kustil vaesel, Kustil vaesel, kirjud püksid jalas!“
Sõna lausumata kadusid Tõnn ja Kusti oma karjaga karjamaa teise otsa. Mingisugust sõprust Volliga ei võinud enam olla ega ka tulla, kisklemist teataval põhjusel ka mitte.


Ado Köögardali lastejutt „Õunavargil“ ilmus 1930. aastal lasteajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 9.