PIKNE

Oli korra väike poiss, kes kangesti kartis müristamist. Kartus oli tal juba, nagu öeldakse, veres. Ka hirmutasid teda igasugu jutud, mis piksega ühendati. Räägiti sagedasti sellest, kuidas pikne siin teekäija, seal jälle paar heinalist maha löönud. Korra juhtus omas koduski midagi, mis kõneaineks jätkus mitmeks aastaks. Oli nimelt seakari koju tulemas kange äikse ajal, ja välk lõi 5 põrsast vigaseks! Karjapoisile ei sündinud küll ühtki häda, aga põrsad vingerdasid viltu terve suvi otsa.
Vanaema jutustused rahustasid poissi. Vanaema armastas ikka rääkida, kuidas Taevaisa pikse eest kaitseb ja hoiab. Iseäranis jutustas ta lugu, mida ta kirikus ütles kuulnud olevat:
„Oli kuningapoeg, sellest kuulutati, et pikne teda teataval ajal surmab. Kuningas tahtis poega hoida ja laskis ehitada tugeva keldri, kuhu pani poja pikse tulekul. Poeg tuli aga keldrist välja, võttis piibli kätte, läks lagedale väljale ja luges. Pikne paukus hirmsasti, lõhkus keldri pihuks ja puruks, poisile ei sündinud aga ühtki häda… Ei pikse eest ole ükski inimene kusagil küllalt kaitstud, aga Jumal võib inimest küll hoida!“
Poiss kartis siiski müristamist. Öeldi ju peaaegu igakord, kui müristama hakkas:
„Taevaätt tõreleb! Pahad lapsed saavad nüüd pahandada!“ Poiss kartis, et tema ongi see paha laps, kellega müristamisel tõreldakse. Ta hakkas kartma iga pilve ja vikerkaartki.
Korra sai poiss emalt noori porgandeid ja läks neid kaevule pesema. Juhtumisi tõstis ta kaevu ääres silmad taeva poole ja nägi vikerkaart. Poisile tuli niisugune pikse hirm, et ta porgandid maha pillas, nagu oleksid nad kõrvetanud, ja ema juure jooksis. Ema rahustas:
„Kui vikerkaar juba paistab, ega siis meil enam mürista – siis juba pikne eemal!“
Ta hakkas poisile selgitama, et mitte igast pilvest ei tule vihmasadu ja müristamist, ja seda ütles ta ka, et mitte iga pikne inimest maha ei löö, vaid seda üksnes harva juhtub; ka võivat Taevaisa inimest igas kohas hoida. Nõnda see küll on, et iga õnnetus inimest ometi veel mitte õnnetuks ei tee, ega iga mure inimest maha murda ei tohi!
Poiss kasvas suureks ja nüüd ei kardagi ta enam pikset nii väga, kui ta teda imetleb. Mõnikord tunneb ta nagu igatsustki piksemürina järele. On siis niisugune tundmus, nagu räägiks Taevaisa tõesti temaga valjusti omist heategudest ja poisi tänamata meelest. Niisugune kõne toob aga inimese Jumalale järjest ligemale.
Mitukorda kõneles Taevaisa õige kuuldavalt poisiga.
Kui poiss kuueaastane oli, tuli korra hirmus pikne. Kodus oli peale poisikese veel ema, väike õeke ja 2 karjapoissi. Teised olid 10 versta eemal heinamaal. Hommikul kella 10-st saadik müristas küll ümberringi, küll peakohal. Õhtu eel aeti kari müristamise pärast varem koju kui harilikult. Selsamal ajal tuli tallu veel üks võõras naine. Selle poeg oli ühes teises talus karjas ja oli metsakarjamaal, mis aiaga ümbritsemata, kaks lammast ära kaotanud. Perenaine oli tigeda loomuga inimene ja nüüd iseäranis veel kuri. Karjapoisi ema oli õnneks lammaste kaotamisest teada saanud, tulnud ja nad üles otsinud. Aga ta ei julgenud öömaja paluda selle kurja perenaise käest ja tuli sinna teise tallu, kus see poiss kasvas. See inimene oli eeloleval õudsel ööl heaks seltsiliseks.
Kui kari lauta aeti, ligines parajasti jälle äike. Mühisedes tuli lõuna poolt lähemale suur pilv. Tema eelmine osa oli tume, taevas tema all kuni silmapiiri ulatuseni päris kollane ja seal sähvatasid välgud. Mürin tuuldus mürina järele, ei olnud enam vahet. Tuul tõstis ähvardavalt lahtiseid õlekõrsi üles (tolm oli päevaste vihmasadude järele juba ammu kinni löödud); kahistas tuul haoriidas, ja juba langesid esimesed rasked vihmatilgad. Kõik ruttasid tuppa äikese- ja vihmavarju.
Siis läks alles mürin ja kärin lahti, mis kestis kella 4-ni hommikul? Välk sähvatas välgu järele, just nagu oleks taevast tuld maha sadanud. Üks mürin ei saanud lõppeda, kui juba uus algas. Pikne küll paukus, küll oleks nagu pasunat ajanud, küll mürises, praksus, põristas ühtepuhku akna ruutudes, väristas maad!
Naine, kes öömajale tuli, oli võrdlemisi julge loomuga. Küll läksid mõne hirmsa mürina järele kõigil käed risti ja huuled sosistasid palvesõnu:
„Issand Jumal!..“
Aga naine käis ometi vahetevahel aknast vaatamas, kas ta mitte tulekahju ei näe tõusvat läheduses. Mõnikord läks ka ukse pealegi vaatma, kas pikne neid ennast ehk mõnd nende aita, lauta või sauna põlema ei ole löönud. Piksepilv just nagu keerles talu kohal. Jäädes vahetevahel vaiksemaks, algas müristamine jälle uue hooga. Jällegi tuuldus kõik pea kohal ja pilv andis rasket, ränka sadu.
Kõik olid hirmul, poiss veel iseäranis. Hea oli, et see võõras inimene seal oli, see oskas hästi rahustada. Ta kinnitas, et Jumal võib hoida ja et ei poisile ega kellegile teisele seal häda ei sünni.
Ei sündinud ta ühtki paha. Aga ümberkaudu tõusid tulesambad 5 kohas. Ühes talus oli kõik rahvas kodust väljas heinamaal. Kodus oli üksnes vana vigane naine, lastehoidjaks võetud, ja kaks last oli ka, üks 5, teine 7 aastane. Pikne lõi maja põlema ja põrutas sealjuures ka vana naist. Lapsed nägid tuld ja ruttasid majast välja. Pärast nad rääkisid: „Vedasime küll vanaema kättpidi, aga tema magas, ei tulnud ega ärganud meie ajamise peale üles ka mitte!“
Ta põles ühes majaga ära.
Järgmise päeva hommikul läks taevas selgeks. Päike paistis imearmsalt ja soojalt. Linnud laulsid kaasikus. Terves looduses valitses rahu. Küll tundus ta hea pärast ligi 20 tunnilist mürinat-kärinat! Aga vesi tõusis ojas nii kõrgele, et seal, kus muidu põlvist saadikki ei ulatanud, kindlasti suure kasvuga mehel üle pea oli. Kohisedes voolas vesi allapoole, viies enesega kaasa heinasaadude osasid ojakaldalt heinamaalt.
Heinaloog oli rikutud vähemalt seks korraks. Heinalised tulid koju ja tõid tulekahju sõnumeid. Kuuldes pikse tehtud kahjudest, mahapõlenud hoonetest ja inimeste surmast, oli poisil lõpmata tänulik meel, et teda oli varjanud see, kes valitseb taevast, tuuli, pilvi ja piksetki… Taevaisa oli rääkinud õige kuuldavalt.
Üks teine kord oli see kõne veel kuuldavam. Poiss oli siis juba 22 aastane noormees. Ta oli juulikuus kodust verst maad eemal mäeseljandikul, mille üks külg oli lage, teine aga kaetud väikese männitukaga. Päev otsa oli tõusnud idapool üks pilv teise järele, tuues enesega väikest vihmahoogu ilma müristamiseta. Kui noormees parajasti seal mäeseljandikul viibis, tõusis jälle niisamasugune vihmapilv. Eelmised pilved olid ruttu mööda läinud ja päikest jällegi paistma lasknud hakata. Noormees mõtles seda nähtavat pilvenatukest siinsamas mäeküljel ühe kadakapõõsa varjus mööda minna lasta. Pilv tõusis otsaga peakohale. Korraga hakkas tugevasti kohisema ja esimeste võrdlemisi peenikeste vihmatilkade järele hakkas sadama nagu oavarrest. Juba tundis noormees, et kadakapõõsas enam ei kaitsnud. Kuuest tungis vihmavesi juba läbi. Noormees ruttas sellepärast kõige suurema männi alla ja toetas oma selja kaitseks kaunis jaheda vihma eest männi tüve vastu. Tundus nagu soojem sellest toetusest. Taevas läks täiesti umbpilve, millel enam otsa ega äärt ei näinud olevat, ja sadas, sadas, kallas nagu pangega vett alla…
Korraga nägi noormees välgutuld ja sellele järgnes otsekohe niisugune vali kärgatus, et noormehe jalad väga kergeks said ja ta ennem tagasi ei vaadanudki, kui koduõue väraval, kus ta teist korda müristamist kuulis. Riided olid tal läbimärjad, nõnda et seal enam ühtki kuiva lõngaotsakest küll ei leidunud.
Vahetades riideid läks noormees pärast äikese möödumist vaatama, kuhu pikne lõi. Siis alles nägi ta, kuidas Jumal teda hoidnud oli. Mäe teise külje all, paar vakamaad sellest suurest männist eemal, oli lage põllupeenar just orukese kaldal. Selle lageda peenra sisse oli pikne virutanud umbes poolesülla sügavuse augu ja sealt just nagu väikese kraavi kaevanud alla orgu! Öeldakse, et pikne armastab kõrgeid puid, see on ka tõsi, aga see juhtumine näitab, et pikne kõrge puu puutumata jättes just sealsamas lageda põllupeenra võib ära lõhkuda. Noormees tänas Jumalat, et see just nõnda juhtus.
Selsamal suvel juhtus veel üks lugu, mitte küll piksega, aga ta näitas ka, nagu oleks üks nägematu äsi noormeest varjanud ja viimasel silmapilgul hädaohu kõrvaldanud. Lugu uhtus paar nädalat varem. Noormees kõndis metsa ääres raamat käes. Korraga tundis ta, nagu oleks nüridate kääride vahele võetud tema väike varvas. Ehmatusega tõmbas ta jala üles ja nägi: nõeluss roomas edasi! Esimese ehmatusega jooksis noormees ja pistis jala porri, siis vette. Siis silmitses ta varvast lähemalt: ei ühtki kriimustust polnud tal!
Kui ma ütlen – see küll palju asja ei puutu -, et ma ise olin see poisike ja noormees, siis tuleb vist küll igale lugejale meele mõni lugu omast elust, kus Jumal inimest tõesti iseäralikult on juhtinud ja varjanud.