RÕUGEPANEK

Koolis valitses juba mõnda päeva ärevus. Oli kuulda, et kõigile koolilastele pandavat sunduslikult rõugeid. Oli ju siin ja sääl ümberkaudu rõugehaiguse juhtumisi ja sellest tekkiski rõugepanemise vajadus, et haigus mitte ka koolilaste seas ei hakkaks möllama.
Ei teatud kindlasti seda päeva, millal tohter pidi tulema rõugeid panema. Teati üksnes, et see pidi sündima varsti, ja oldi nüüd ärevuses.
Ärevus kerkis päev-päevalt, sest tohter viibis ja koolilapsed rääkisid üksnes rõugepanemisest. Igaüks rääkis kuidas aga mõistis ja katsus teistele ajada hirmu pääle.
„Tohtril on terav nuga, lõikab sellega käe katki! Uih, hirmus on see, kui ta lõikab, – valus!“ ütles üks.
Sääljuures läks peaaegu kõigil kuulajatel hirmujudin üle ihu: noaga lõikamine peab ju olema valus!
Teine rääkis:
„Pole see lõikamine valu veel suurem asi, seda kannatab ikka ära, aga kui rõuged käel kasvama hakkavad, vaata, siis alles on valus! Nii valus on, et ei jõua kättki enam üles tõsta!“
Kolmas näitas oma kätt. Sellel olid tollipikkused ja poole tolli laiused kaitserõugete asemed, ja poiss rääkis:
„Kui ma alles väike olin, siis pandi mulle rõuged. Ega ma ise ei mäletagi seda aega. Aga vaata, missugused rõugearmid järele jäid – hirmus kohe! Oli soe aeg olnud ja käsi hakanud mul mädanema ja punetama nii, et võta kas või otsast ära! Mina kardan küll rõugepanemist. Kui tohter tuleb, jooksen koolist koju!“
Üks rääkis veel hullemat juttu: rõugepanija olnud ühe mehega natuke vaenujalal ja tõmmanud rõugeid pannes selle inimese lapsele sügavad haavad käe sisse!
Keegi hirmutas jälle, et rõugepanemise järele ka võib jääda rõugehaigeks, ja siis on veel väga hirmus: võivat ära ka surra; kui aga elama jääb, siis rikkuvat rõuged näo nõnda ära, et eluksajaks inimene jääb inetuks.
Üks jutt oli seega hullem kui teine, ja igaüks neist tõi teataval mõõdul judinaid ihule. Mõnigi koolilaps tundis, et karvad tema kehal tõusid püsti.
Silmade ette kerkisid õudsed pildid ja asjad: tohter valju näoga, läikiv nuga tema käes, käsi lõigatakse katki, rõugelima pannakse haava sisse, käsi hakkab punetama ja mädanema, valus, valus! Jää lõppeks veel haigeks ja sure äragi! Ehk moonutatakse jälle nägu rõugearmidega inetuks. Hirmus! Kole! Uu, kui vastik asi see rõugepanemine!
Koolis oli kaks enam-vähem sõbrapoissi: Viktor ja Eduard. Nad elasid üksteise lähedal, tulid kooli ja lahkusid koolist igapäev ikka üheskoos.
Viktor ja Eduard rääkisid nüüd isekeskis loomulikult ka rõugepanemisest. Viktor kartis seda asja ja oli mõnikord nii suures ärevuses, et kas või nuta. Eduard oli rahulik ja ütles, et tema põrmugi ei karda.
„Mina nägin, kui tohter meie väikesele poisile rõugeid pani. Ei ole see asi nii hull. kriimustas noaga nahka ainult, ei tulnud õieti verdki välja. Mis valus niisugune asi ka on! Ega ta ikka valusam olegi kui kirbu või sääse hammustamine. Parm hammustab ja võtab mõnikord veregi välja – seda sa ei karda ja nüüd kardad rõugepanemist! Rumalus! mina ei karda. Ma ei karda vähja pigistamistki; ometi näpistab vähk nõnda, et veri jookseb. Mina lasen enesele küll rõugeid panna. Ei maksa ka sinul karta!“
Eduardi rahulik ja põhjendatud kõne rahustas Viktori. Eduard seletas veel edasi:
„See on ju õige, et käsi pärast punetab ja haav mädaneb. Aga nii hull ei ole seegi mitte. Ega rõugeid asjata ei panda. Nad peavad inimest just kaitsma rõugehaigeks jäämise eest. Räägitakse küll, et mõni võivat kaitserõugete panemisest ka rõugehaigeks jääda, aga siis sünnib see kergel kujul, igatahes nägu ta küll ei riku; pealegi juhtuvat see väga harva, nõnda et sellest rääkidagi ei maksa!“
Ühel päeval ilmus tohter ootamata kooli. Ta tuli tunni ajal, ja lapsed ei näinudki tema tulekut. Korraga anti Viktori ja Eduardi klassile käsk:
„Rõugepanemisele õpetajate tuppa!“
Nüüd oli ärevust laialt. Üks vaatas ühe, teine teise otsa. Üks läks näost punaseks, teine kahvatuks. Üks vaatas, kas ta ei võiks mitte koolipingi varjus nägematuks jääda, teine puges seinatahvli taha, kolmas katsus klassist ja koolimajastki välja hiilida…
Lõppeks kadus nii mitugi koolilast siia ja sinna; üksnes pool osa läks otsekohe rõugepanemise ruumi.
Viktor oli ka ärevuses, aga ta mõtles, et siiski läheb ja laseb enesele rõugeid panna.
Korraga nägi ta aga, et Eduard koolimajast välja jooksis. Viktor imestas:
„Ise vahvustas teine mind ja nüüd jookseb ära!“
Ka Viktori süda langes nüüd, nagu öeldakse, saapasääre ja ta jooksis tagasi vaatamata koolimajast välja kojupoole. Kodu ei olnud kaugel.
Eduard kuulis jooksmist enese taga, vaatas tagasi, nägi Viktori, aga seisatama ei jäänud.
Viktori kodu oli koolimajale natuke lähemal, kui Eduardi oma. Eduard jooksis Viktori kodu õuest läbi oma kodu poole. Viktor jäi koju.
Ema nägi Viktori tulevat ja küsis:
„Kuidas sa täna koolist nii vara lahti said? Ja raamatuid ei olegi sul kaasas? Mis see õige tähendab?
Sääl seletas Viktor, et tohter tulnud kooli ja panevat rõugeid. Temal hakanud hirm. Nähes, et ka Eduard ära jooksis, põgenenud ta rõugepanemise eest koju.
Ema hakkas Viktori häbistama:
„Mis mees sinust ka saab, kui sa kardad rõugepanemist! Mine kooli tagasi ja lase aga rõuged ära panna!“…
Viktor kahtles alles, kas minna või mitte minna ja parem nutma hakata, kui korraga uks lahti läks ja Eduard hüüdis:
„Viktor, kas sa oled juba valmis? Läki ruttu, tohter läheb muidu veel ära ja ei saagi meile rõugeid panna!“…
Imestusega küsis Viktor:
„Kas sa siis tõesti ei karda? Ma arvasin ikka, et sa hirmu pärast koolist ära jooksid!“
Naerdes vastas Eduard:
„Mina peaksin rõugepanemist kartma! Ei karda! Aga mul oli liig must särk seljas: häbi oleks olnud seda tohtrile näidata. Ma jooksin koju, et puhast särki selga panna. Kui sul ka on juba puhas särk seljas, siis läki ruttu!“
Nad läksid ruttu koolimajja tagasi. Mõned teised poisid tulid ukse pääl neile vastu ja ütlesid:
„Minge ruttu, juba küsiti teid taga!“
Nad läksid ja nägid, kuidas nüüd, kus paljudele rõuged juba pandud olid, ka kartlikud koolilapsed koolimaja nurga tagant ja klassinurkadest välja tulid, südame rindu võtsid ja rõugepanemisele läksid.
Tohter pani rõugeid ja ei olnudki sealjuures valju näoga, vaid naljataski. Parajasti astus üks poisslaps üleskääritud särgikäiksega natuke nagu kohmetanult tohtri ette, ja tohter ütles:
„Kannata nüüd mehiselt valu ja ära pikali kuku: sääsk hammustab!“
Tohter lõikas kätt. Poiss sai nagu raskest koormast vabaks, hakkas naerma ja ütles:
„Sääsk hammustab valusamini, kui Teie lõikate!“
Kõik juuresolijad naersid.
Eduard laskis kohe endale rõuged ära panna.
Viktori süda tuksus natuke nagu rahutult, kuid poiss astus mehiselt tohtri ette. Kui tohter temagi kätt kolm korda oli kriimustanud, mõtles Viktor:
„Tõesti, ei olegi valus! Sääsk hammustab valusamalt. Rõugepanemist küll ei maksa karta! Hunt ei olegi nii hull, kui teda kirjeldatakse!“
Ükski ei jäänud ka pärast mitte haigeks, nõnda et ta oleks ära surnud ehk tema nägu oleks inetute armidega kattunud. Mõnel punetas rõugete kasvamisel käsi küll rohkem kui teisel, sügeles ja valutas ka natuke, aga see kõik oli enamvähem üsna tühine asi.
Pärast seda pandi rõugeid ka vanematele inimestele, ja rõugehaiguse hädaoht kõrvaldati täiesti.


Ado Köögardal kirjutas jutukese „Rõugepanek“ 17. mail 1926, jutt ilmus 1927. aastal lasteajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 8.