SEENIL

Augustikuu on enam-vähem seenekuu. Küll hakkavad mõned seened, näiteks oonisad, juba üsna vara kevadel metsa all kasvama; juba juunikuus võib mõnikord leida mõnd esimest kuusikseent ja juulis rohkeneb seentearv; – aga päris seenteaeg on ikkagi august, september ka veel, kui ta on soe.
On aga seeni ka mitmekesiseid! Valged, helekollased, läikivpunased, kahvatud pruunid, tumedad, kirjud, mustad, hallid – iga karva seened. Suured ja väikesed, õhukesed ja paksud, piimaga ja ilma, söödavad ja mittesöödavad; kes teab veel, kuidas neid jaotada. Kes oleks veel niisugune meister, et ta kõik seente nimed jõuaks ette lugeda? Seda meest vist küll ei leidu. Päälegi on igas nurgas omad nimed. Mõnes kohas nimetatakse neid nende puude ja põõsaste järele, kus nad pääasjalikult kasvavad: kuusik-, kaasik-, haavik-, lepik-, männik-, sarapuu-, kadakseen jne. Kaasikseened ise veel jaotatakse mitmesse liiki: arukaasikseen, harilik kaasikseen ja sookaasikseen; ilusaim neist on arukaasikseen – siiruviiruline, valgete ja punaste ringidega ja alt narmendava paksu kübaraga seen. Kes ei tunneks kikka- või kukeseent? Neidki on õige mitu liiki meie metsades. Mõni kikkaseen on helekollane; teine on õrnroosakas ehk koorekarva ja tema kübara all on hulk üksteisega tihedalt koos niidikesi, mis sünnitavad oma välimusega tõesti nagu kukeharja. Kukeseened kasvavad ikka hulgakaupa koos, ridastikku, hargnedes keskkohast mõnikord mitmele poole.
Aga miks neid nimesid harutada? Ega neid ikka kõiki suuda siin lugeda, kuna nad päälegi igas nurgas isemoodi kõlavad. Ütleme üksnes veel seda, et seened on hää toiduvahepala. Seda kinnitab peaaegu igaüks. Natuke raskesti küll seeditavad on nad, aga väga maitsevad, kui nad veel hästi on valmistatud.
Aga veel parem on seente korjamine. Korv korvi järele täidetakse seenil olles iga karva seentega. Õhtul magama jäädeski nagu virvendab seentega kaetud metsaalune silmis; käsi nagu tahaks sirutada seene poole, et murda teda varre otsast ja panna korvi sadandete teiste seente juure.
Oli kaks last, Hilda ja Ellinor. Neist oli Hilda 7- ja Ellinor 4-aastane. Nad olid pooliti linna-, pooliti maalapsed; tundsid linna ja maad peaaegu ühteviisi. Ei ole küll väga palju seda, mida tunneb seitsmeaastane laps, aga veel vähem on, mis nelja-aastasele lapsele teada. Targem oli küll ka see nelja-aastane kui linnaplika, kes maale tulles oma tarkust tahtsid näidata ja igaühele seletas, et piim ja koor ikka tulevat lehma käest, aga ise siis salamahti karjapoisilt veel suuremat tarkust otsis ja küsis:
„Ütle mulle, missugune lehm õige hapupiima lüpsab ja missugune lüpsab koort? Kas see kirju lehm vast annabki hapupiima?“
Ellinor teadis väga hästi, et lehm ikka üksnes rõõska piima lüpsab ja sellest rõõsast piimast igasugu muud piima, koort ja võid saab, kui seda rõõska kõike enne ära ei jooda.
Ka teadis niihästi see noorem kui ka see vanem tütarlaps, et ainult mõned seened puu otsas kasvavad ja needki on söömiseks enam-vähem kõlbmatud, ja et üksnes väheste inimeste himu käib kännuseente järele. Hääd seened pidid aga ikka kasvama puu all, või veel õigemini metsas. Aga muud Ellinor ka ei teadnud.
Hilda oli seitsmeaastane ja teadis palju enam. Aga mis sellest harutada, läheme parem ühes nendega seenile!
Oli poolpilves augustikuu lõpupäev, kui rakendati hobune vankri ette, et minna seenile. Mindi neljakesi: isa, ema ja mõlemad lapsed. Taheti suuremat seenesaaki ja sõideti seepärast kodunt 15 kilomeetrit eemale mereäärsesse metsa. Sääl ikka pidi seeni olema. Mereäärsuses on ikka seda niisugust rohkem, mida seen tarvitab. Oli küll ilmgi olnud pea igapäev vihmane juba nädalat kaks. Soojust oli ka veel üsna küllalt, ei olnud öödki veel liig jahedad. Niisugusel ajal p e a v a d seened kasvama.
Kaasa võeti kaks korvi ja kaks korvikest. Pääle nende veel üks suur kott. Kodunt minema hakates räägiti küll kahtlevalt:
„Vast tuleme niisama tühjalt tagasi, nagu läinud aastal ilma lasteta seenil käies. Aga hää seegi, kui igaüks meist saab kümme seent. See oleks kokku 40 seent ja nendega võib pannipõhja päris kinni katta. Seenemaigu saab tingimata suhu!“
Ja võetigi palju seeneriistu kaasa.
Kaks last olid ise nagu kaks hästi suurt seent. Neil olid ümmargused tulipunased mütsid pääs ja neid võis eemalt pidada kaheks kärbseseeneks, kui metsa puude all neid silmitseda. Lapsed ütlesid isegi enestest:
„Kaks suurt seent lähevad seenile!“
Ilm oli hommikul üsna kahtlane. Siin ja sääl liikusid silmapiiril väikesed vihmapilved. Päike oli küll selges taevas tõusnud, aga kella 8 paiku, kus kodunt välja sõideti, oli ta juba tükk aega pilve all olnud. Ettevaatus sundis ka ühe vihmavarju kaasa võtma.
Põrinal sõitis vanker õuest välja. Saabudes maanteele nähti, et üks pilverünk oli just vastu tulemas. Aga see paistis eemalt väike ja seepärast sõideti edasi, ka lootuses, et tuul ta mõnda teise külge kihutab.
Aga nagu kiuste seisis pilv just sõitjate silmade ees. Jõudes kolm kilomeetrit kodunt eemale, oligi pilv juba pää kohal. Tulid mõned tilgad, siis jäi vihm üle. Aga mõni ainus silmapilk saigi mööduda, sääl hakkas vihma nõnda järsku sadama, nagu oleks korraga hakatud herneid pilduma. Tulid jämedad tilgad, mis silmapilkselt kaks seenemütsi märjaks tegid. Ruttu avati vihmavari. Vihma põristas nüüd nagu riiet käristades vastu seda varju, mille alla koondus neli pääd. Eemalt oli üksnes väike pilv paistnud, aga nüüd oli terve taevas mustjashall, nagu oleks pilv hiiglasuureks veninud. Sadu oli nii kange ja vihmatilgad nii jämedad, et vihmavarjust läbi lõi ja varju all peenikest uduvihma sadas. Juba hakkas ema meeleolu langema ja Ellinori huuled venisid ka pikaks. Sääl hüüdis aga korraga Hilda:
„Küll on hää! Näe seenevihma sajab varju all! Nüüd hakkavad varsti seened küll ka vankris kasvama. Mis siis viga – muudkui sõida ja korja!“
Isa andis meeleolu paranemiseks uut hoogu ja ütles:
„Las sadada! Peseb puhtaks. Meil pole siis laupäeval enam tarviski sauna minna!“
„Vaatame õige, kui kaua see vihm pladiseb!“ ütles nüüd ka ema.
Hakkaski sadu juba järele jääma. Ta muutus peenemaks, viimaks ka harvemaks. Korraga nägi Ellinor tükikese sinist taevast ja hõikas:
„Näe, ilm läheb ilusaks!“
Ongi hää, kui sadu tuleb suure hooga ja jämedate tilkadega, sest siis jääb ta sagedasti hoopis üle ja tuleb ilus ilm. Kui seenelised kümnenda kilomeetritulbani jõudsid, siis oligi taevas peaaegu üsna selge. Päike paistis ja kallas valgust tee ääres kasvava lepiku pääle, ja lepalehed päris kiirgasid vihmapiiskadest, millest läigatasid päikesekiired vikerkaare karva.
Kui seenelised jõudsid eesmärgile, ja tuttavasse rannatallu oma hobuse kinni sidusid ning heinakoti talle ette tõstsid, siis olid ka puulehed juba tahenenud ja maagi oli enam-vähem päris kuiv.
Nüüd mindi metsa.
„Katsugem, kes saab oma korvi kõige ennem täis!“ hüüdis Hilda, ja üksteise võidu jooksid lapsed kilgates metsa.
Nüüd oli aga lugu nii, et Hilda tundis vahet seene ja seene vahel, Ellinor aga mitte.
Terve metsaalune oli seeni täis. Sääl oli suuri ja väikesi. Mõned olid vanad seened, teised alles hiljuti oma pää maa seest välja pistnud. Mõne nupp oli alles pooliti samba all ja ümmarguselt nagu väike kerake kerkis ta ülespoole.
Hilda vaatas, missuguseid seeni isa ja ema korjasid, ja ta hakkas ka kõige parema meelega just neid nooremaid seeni korjama.
Ellinor aga pani korvi iga seene, mis kätte sai. Tal oli kõige parem meel just suurtest seentest, sest need täitsid jõudsasti tema korvi. Nõnda sündiski, et Ellinor juba veerand tundi pärast metsaminekut hõiskas:
„Minu võit! Korv on täis!“
Ta tõi lapseliku uhkusega oma korvi isa kätte.
Hilda tuli ka kohe suure uudishimuga Ellinori seeni vaatama. Pilkava naeratusega jäi ta vaatama, mis isa Ellinori seentega teeb. Hildal enesel oli juba hää hulk ilusaid, nooremaid seeni korvis.
Isa vaatab Ellinori seente pääle ja ütles:
„Laps, sa oled vist kõik seeneussid metsa alt minu kätte toonud!“
Ellinor ütles:
„Isa, küll oled sina aga ka naljakas: kas siis need on ussid? Need on ju seened!“
Siis näitas isa:
„Vaata, laps! Murrame see vana seen katki. Näed nüüd – ta on üleni ussitanud! Vaata, varre juurest on ta ussitanud, ka ääred on usse täis! Kui sa näed niisugust seent, mis päält on juba kahvatuks ja laiaks läinud ning oma läike ära kaotanud, siis on ta tingimata ussitanud. Korja, näe, niisuguseid seeni, nagu Hildal on!“
Tervest Ellinori korvitäiest jäi järele üksainus seen! Säh sulle nüüd – nõnda saab Hilda palju rutem oma korvi täis. Ellinor otsustas nüüd korjata niisuguseid seeni, mis olid alles kas üsna väikesed või jälle hästi läikivad. Pleekinud välimusega seened pidid ju kõik olema ussitanud.
Suure õhinaga tõttas ta jälle metsa, lootes ikkagi veel Hildat võita. Teda oli ju alati ikka kiidetud, et ta kärmas olevat nagu nõel, ja niisama väle olevat ka nägema.
Leidiski Ellinor säälsamas kingukese külje all lagedal, päikese paistel hulga läikivaid seeni. Muist olid tulipunased, teised valkjad, igaühel aga olid ilusad valged täpid, nagu tanguterakesed pääl.
„Peaks Hilda mitte nüüd siia tulema! Läikivad seened – need küll ei ole ussitanud. Neist saab mu korv peagi täis!“
Ta hakkas korjama. Väike korvike saigi õige pea täis. Rõõmuga jooksis Ellinor isa juure tagasi ja hüüdis:
„Isa, ega Hilda korv ei ole veel täis? Aga minul on! Nüüd on mul läikivad seened, need küll enam ei ole ussitanud!“
„Aga laps, Ellinor! Mis sa nüüd oled korjanud? Need on ju kärbseseened! Tead, kui inimene neid sööb, siis ta sureb. Ega sa viimaks mõnd neist suhu ei pannud? ei pannud, siis on hää. Neid seeni küpsetatakse kärbestele, kui kärbseid palju on; kallatakse siis küpsetatud seenele piima pääle. Kärbsed tulevad, joovad piima ja surevad. Tule, laps, läki oja ääre, – peseme sääl käed ja korvi sul puhtaks!“
Isa kallas viimase kui seene korvist välja. Säälsamas oli merre voolav ojake. Ojavees pesti Ellinori käed ja ka korv puhtaks. Veel korra seletas isa Ellinorile, et ta ei puutuks kärbseseeni, vaid üksnes söödavaid.
Kui nad oja äärest teiste juure tagasi jõudsid, oli Hilda korvike juba täis. Ei saanud ikka nelja-aastane seitsmeaastase ligidale oma võimistega.
Nõnda õppis aga Ellinor ühe ja teise seene vahel vahet tegema. Ta teadis nüüd, et ühed seened on ussitanud, teised on puhtad; ühed on mürgised, nagu kärbseseened, teised aga söödavad. Isa ütles:
„Sina oled ikka alles väike ega tunne veel hästi seeni. Üks jagu seeni ajab piima välja, kui neid katki murda, need on kõik söödavad seened. Oleks neid siin rohkem, võiksid neid korjata!“
Aga see oligi see häda, et niisuguseid seeni oli vähe.
Isa soovitas seepärast Ellinorile mustikaid süüa ja pohle noppida, mida säälsamas metsa all üsna rohkesti leidus. Teised kolmekesi korjasid seeni edasi.
Sõigi nüüd Ellinor mustikaid, nõnda et suu ja keel said mustaks. Siis noppis ta ka pohle. Need pärast mustikate söömist muidugi ei maitsenud, seepärast korjas ta neid oma seenekorvi.
Metsa all oli väga hää olla, sest päike paistis, ilm oli vaikne ja soe. Eemalt kuuldus mere mühisemist. Nii ilus ja hää oli olla! Ellinor läks ühe liivamäe otsa, heitsis sääl pikali maha ja vaatas, kuidas puude ladvad ümberringi sinetavasse õhku sirutusid; siis tõusis ta jälle üles, huikas teisi:
„Uu-uu!“
Jooksis siis ühe seenelise juurest teise juure. Ema oli teda hoiatanud, et ta neist eemale ei läheks, sest siis oleks ta võinud metsa ära eksida. Ellinor oli sõnakuulelik laps ja viibis alati vanemate inimeste läheduses.
Nõnda juhtusid seenekorjajad ühte paika, kus ka mõned kased kasvasid. Muidu olid ikka männid ja kuused, aga siin oli ometi ka kaski.
Korraga silmas Ellinor üht seent, siiruviirulist seent, punaste ja roosade triipude-ringidega seenekübaral. Nii ilusana paistis ta säält Ellinori silma. Ellinor mõtles:
„Viimaks on ta jällegi kärbseseen, – ta on ju väga ilus! Aga ta ei ole kärbseseene laadi. Ma vaatan õige, mis ta on!..“
Ta murdis seene, vaatas, murtud kohast imbus midagi piimataolist.
„Ah nüüd ma tean!“ mõtles Ellinor. „Isa ju ütles, et see ongi see söödav seen. Kui ta süüa sünnib, siis ma söön ta õige ära. Kõht juba ka üsna tühi!“
Ja ta pistis selle arukaasikseene suhu. Hambad vajusid loomusunniliselt paar korda seenesse. Oh kui mõru oli see seen! Korraga hakkas keel kõrbema mõrudusest. Ellinor karjatas päris vastikust tundmusest. Silmist tuli vesi välja. Ellinor tõmbus küüru ühe kase taga ja sülitas, sülitas!.. Ise vaatas ta kurja näoga, mille põski mööda küll ka kibedusest pisarad alla voolasid, ema otsa, kui see küsis:
„Ellikene, mis sul viga on?“
Ellinor oli seene mõruduse pääle vihane ja vastas:
„Ma tahtsin üht ilusat seent süüa, aga see oli nii mõru, mõru ja põletas minu keele ära!“
Nüüd ruttas ema omakorda Ellinoriga ojakese ääre, käskis keele suust välja ajada ja pesi selle seenemõrudusest puhtaks. Huuled pesi ta oma käed puhtaks, sest nende küljes oli ka palju seenemõrudust. Siis andis ta kaasavõetud joogipudelist Ellinorile esmalt suuloputust ja siis juua. Ema käskis uuesti ka mustikaid sööma hakata. Nõnda sai Ellinor seenemõrudusest lahti.
Hilda aga naeris Ellinori, et see toorest seent sõi. Ellinor oli pahane; huuled üsna torus läks ta ühe jämeda männi taha ja vaatas vargsi viisil mõnikord säält välja.
„Näe, seenesööja vaatab männi tagant!“ kilkas kange naeruga siis Hilda.
Viimaks said mõlemad kaasavõetud suured korvid seeni täis. Mindi ja tühjendati nad suure kotti. Lõppeks sai ka kott peaaegu täis. Vahepääl oldi metsas ka võileibu söönud.
Õhtu hakkas kätte jõudma. Sõit läks tagasi koju poole. Ei jõutud veel poole tee päälegi, kui päike veeres.
Hilda oli suur unekott. Temale hakkas uni pääle tulema. Vägisi kippusid silmad tal kinni. Magava lapsega on aga väga raske sõita, iseäranis veel siis, kui vanker on kitsas. Oli tarvis last ärkvel hoida. Isa hakkas seepärast seda meele tuletama, kuidas Ellinor metsas toorest seent sõi:
„Leidis Ellinor ühe ilusa, ilusa seene ja mõtles: Oota, oota, ma söön ta õige ära! Peaks aga see Hilda mitte nägema – võtab veel poole seent viimaks käest ära! Piilus Ellinor ühe silmaga seent ja teise silmaga Hildat, hoidis ise ennast puu varju ja – hammustas! Oh mis kibe ja mõru aga oli toores seen!“
Noh nüüd läks mõlemal lapsel naeruhoog nii lahti, et uni ehmus ja kadus.
Alles siis, kui lapsed olid kodus voodis, julges uni tagasi tulla ja laste silmadegi sisse minna.


Ado Köögardali jutuke „Seenil“ valmis 16. detsembril 1925, jutt ilmus 1927. aastal lasteajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 9.