SÕIT SEA SELJAS

Kui viimati linnas käisin, siis kuulsin, et mõned lasterõõmlased tahtvat suvel linnast malle minna, et sääl muude lõbusate asjade kõrval ka sõitu sea seljas ära õppida ja seda siis kõige suurema hooga harrastada. Mis siis, jõudu tööle, palju edu ja hääd kordaminekut!
Praegusel ajal harrastatakse õige mitmesugust sporti, miks siis ka mitte ratsutamist sea seljas! Olevatki kord juba näitusel olnud suur siga, sadul seljas; kas ta seljas ka ratsutati, seda ma ei tea, aga ma võin teile jutustada küll ühe poisikese sõitudest sea seljas. Neid lugusid soovitan läbi lugeda, enne kui keegi hakkab tegemist tegema selle kõige uuema spordiharuga.
Et näidata juba alguses, kuhu jutt kaldub, olgu otsekohe meele tuletatud see lugu, kuidas keegi läks sea seljast sukakudumise ainet saama ja siis kohe kinnitama pidi tõsiasja, et siga teeb küll palju kisa, annab aga nii vähe vilja, et ei tasu vaeva. Seaharjased on küll hinnas, aga kõlbulikke harjaseid saab üksnes selja päält kitsalt ribalt, mis ulatub mööda selgroogu pääst sabani. Mui kohis on siga kaetud karvadega, millega pole midagi pääle hakata. Ka sõit sea seljas on peaaegu niisamasugune asi nagu villaotsiminegi loomalt, kes ei ole lammas. Aga sõita ikka saab ka.
Vast kõige sagedam searatsanik on vares. Pange tähele mõnikord vagusasti söövat seakarja väljal! Kui karjane on notsudest natuke maad eemale läinud, kas marju otsima või midagi muud asja vaatama, siis lendab varsti mõni vares sigade sekka. Ta nokib esmalt midagi maast. Siis vaatab ta siia, vaatab sinna, just nagu nokutab mõne sea poole pääga – kes teab, vast ta teretab nüüd siga. Korraga lehvitab ta tiibadega ja ongi sea seljas. Sääl nokitseb ta päälegi. Sea seljas on ju mõnigi koorikukene, mis varesele sünnib süüa ja mille kõrvaldamine seale sünnitab meelepäralist kõdi. Teate ju küll, et kui siga kõhu alt kõditada, siis ta häämeelega pikali heidab, et kõht oleks kõditajale hästi kättesaadav. Nõnda meeldib seale ka selja kõditamine. Mõnu tundes jääb siga mõnikord seisma, kui vares seljas nokitseb. Enamasti aga laseb siga enesele kaht asja korraga maitsta – seda kõditamist esiteks ja söömist teiseks. Süües sammub ta edasi, ja nõnda sõidabki vares sea seljas. Mõnikord teeb vares sääljuures ülemeelikult:
„Kraaks! kraaks!“ ja sõidab edasi.
Oli talus seakarjus, keda Sassiks kutsuti. Mis ta õige nimi oli, ma ei tea, sest seda ei nimetanud suve jooksul keegi. Ikka hõigati „Sassi“, ja „seakarjuseks“ kutsuti teda vahest ka. Sass oli kaheksa-aastane, aga mõnikord igavene vigurvänt. Oli talus veel lehmakarjane Villu. Noh, selle kümneaastase poisi lõi Sass oma kavalusega sagedasti üle.
Sass nägi, et vares sea seljas sõidab, ja tal tekkis himu sedasama teha. Muidugi mõista ei võinud ta varese viisil kahe jala pääl püsti sea seljas olla. Esiteks ei olnud see temasugusel sellepärast võimalik, et karata nii palju ei jõua, ja kui kargadki üles selga, siis kukud teiselepoole otsekohe pikali. Pane aga redel sea najale ja hakka redelit mööda ronima, siis tunneb siga raskust, libiseb redeli alt ära ja oledki – põmm! pikali ühes redeliga. Aga nõnda nagu hobuse seljas istutakse, võib ikka kuidagiviisi ka sea seljas istuda.
Seale ligines Sass nõnda, et esmalt ennast sea sõbraks tegi. Ta sügas siga kõhu alt, see meeldis seale ja siga jäi hästi vagusaks. Nüüd istus ta selga või asus sinna ka kõhuli, ise sea külgedest kinni hoides. Siga tundis raskust ja hakkas sörkima: ta ju nii rumal, et lootis koorma eest ära joosta, ja ei võinud arvatagi, et koormat kaasas kannab. Nähes, et koormast lahti ei saanud, hakkas siga siis kiunuma nii „i“ ja „õ“ vahelise häälikuga.
Oli üks vagune orikas. See sörkis ja vingus küll, kui Sass tema selga asus, aga kannatas lõppude lõpuks ikka selle koorma ära. Sass sõitis sagedasti tema seljas kesal, kus sead sõid hommikul kella 6-st kuni kella 11-ni ja õhtupoolikul kella 4-st kuni päikese loojaminekuni. Kui seakari lõunavaheajaks koju aeti, siis istus Sass orika selga ja ratsutas, teisi sigu etteotsa seades, kodupoole. Nõndaviisi tegi ta ka õhtul. Pererahvas pahandas küll mõnikord:
„Kuule, Sass, sa sõtkud sea seljaluu katki! Jäta ükskord!“
See pahandus ei saavutanud aga muud ühtigi kui seda, et Sass nüüd peremehe ja perenaise nähes enam sea seljas ei sõitnud. Kus aga nende silma nägemas ei polnud, sääl ratsutas ta edasi.
Viimaks sai orika himu sellest sõitmisest täis. Tema seaaru leidis ometi ka abinõu, kuidas Sassi sõidutamisest vabaneda. Kui Sass selga asus, jäi ta lihtsalt seisma. Ta ei liikunud paigastki. Sass lõis siis küll jalaga, küll käega sea külje pihta. Iga löögi juures hääldas siga:
„Õõ-õõ!“ ei liikunud aga kuhugi poole. Kui kaua aga sea seljas ikka konutada, kui ta paigast ei liigu? Tüütas see olemine Sassi ära ja tahes või tahtmata pidi ta orika rahule jätma.
Nüüd katsus ta ühe emisega õnne. Sügas ka selle kõhtu ja asus siis selga. Kõhusügamisega oli emis üsna nõus, mitte aga seljasistumisega. Varest laskis ta sääl küll olla, sest see oli kerge, aga Sass oli üsna raske poisipõnn – seda koormat emis kanda ei ihaldanud. Ja ta katsus koormast vabaneda. Ta hakkas ennast nüüd ümberringi keerutama. Ikka püüdis ta nina painutada saba juure. Ise kiunus ta ja keerles, teised sead hakkasid jämedate „öh! öh! häälitsustega juba appi tulema. Poiss nägi, et asi tõsine, aga mis sa ikka teed? Emis püüdis teda hammustada, seda märkas poiss ka! Korraga saigi emis poisi pastlast kinni. Pastlal oli nina pääl paik. See oli natukene hargnenud ja siga sai selle suhu. Hirmuga tõmbas poiss oma jala tagasi, arvates, et siga mõne tema varbagi ära hammustas! Pats-pats lõi ta siga kõigest jõust külje pihta ja kargas, kuidas aga sai, seljast maha. Õnneks ei kukkunud ta pikali, sest siis oleks terve seakari laia kisaga tema kallale tulnud, vaid ta jäi jalule ja plagas sinnapoole, kus ta karjavits maas oli. Nähes vitsa karjuse käes, sai ka seakari jälle rahulikuks ja hakkas sööma. See sõit ei olnud õnnestunud.
Poiss tahtis sõita. Orikas ei sõidutanud aga ühegi hinna eest.
Kojuminekuteel kargas poiss teise, vagusama emise selga. Kiunudes jooksis see ühes oma koormaga teiste sigade järel, aga nähes, et koormast lahti ei saa, läks ta keskteelt ära tee kõrvale. Tee ääres olid suured kivid ja nende ümber kasvasid nõgesed. Emis läks ennast kivi vastu nüüstama, et vastumeelsest ratsanikust lahti saada ja kallutas poisikese, kes parajasti oli paljajalu, üht jalga pidi nõgesepõõsasse.
„Ai!“ karjatas poiss ja katsus, et emise seljast maha sai, aga mahatulemisel astus ta teise jalaga terava kivi otsa, nõnda et ühe varba naha maraskile lõikas. Üks jalg kipitas ja kiheles nõgestest, teine jooksis verd ja valutas kangesti, nagu nürida asjaga tehtud haav ikka. Päris longates läks seasõitja koju. Nüüd ei sõitnud ta enam kaua sea seljas.
Aga ühel ilusal pühapäeva hommikul, mõne nädala pärast, kui kesa oli juba üles küntud ja ristikheinamaal sigade jaoks veel hädalheina ei olnud kasvanud, pidi poiss oma sigadega käima rohtunud teel. Sääl leidus üsna rohkesti igasugu sigadele söödavat rohtu. Üsna hää oli sigadega tee pääl käia, sest põldude kohal oli tugev kiviaed, millest sead üle ronida harilikult ei katsunudki, ja heinamaa kohal oli mõlemal pool teed sügav, porine kraav. Selles kraavis armastasid sead palaval ajal püherdada. Nad läksid kraavi ja heitsid pikali. Kui pori kõrva läks, siis raputasid nad lopa-lopa oma kõrva ja keerasid teise külje. Kui siga oli juba üleni porine, siis tuli ta kraavist välja, raputas ennast nõnda, et poritükid ümberringi lendasid, ja läks siis peagi ennast mõne suure kivi vastu nüüstama. See on sigade supelusmõnu. Puhtast veest ei pea nemad lugu.
Oli nüüd ühel ilusal pühapäevahommikul Sass puhtais riietes oma sigadega tee ääres. Pühapäeval on teel ikka rohkem käijaid kui harilikult, seepärast pidid olema ka poisil uued riided seljas.
Tuli nüüd poisile õnnetu himu ükskord jällegi sea seljas sõita. Orikast ei olnud asja, mõlemad emised ei kõlvanud, põrsaste selga ei maksnud asudagi. Oli karjas veel üks siga, kõigist suurem, kolmeaastane kult. See oli alati nagu palju tõsisema näoilmega kui teised sead. Poiss oli teda ka kartnud ja seepärast teda seni jätnud rahule. Aga nüüd tuli Sassile himu katsuda, kas vast kuldi seljas kõige paremat ratsasõitu ei saaks. Tarvilikkude ettevalmistuste järele, mis iialgi ei ole muud kui kõhualuse sügamine, asus poiss sea selga. Kult mõtles natuke ja siis pistis kargama: pildus tagumisi jalgu õhku, rõngas saba keerles ka sääljuures ja kult laskis oma ratsanikuga niisugust traavi, missugust Sass iialgi elus tunda ei olnud saanud. Parajasti oli Sass oma sigadega olnud põldudevahelisel teel, kui ta kuldi selga istus. Kult jooksis vuppadi-vuppadi! teed mööda otse edasi kodupoole. Poisil oli lõbu! Ta mõtles:
„Ei võinud arvatagi, et va´ kuldi seljas nii tore ratsutada on!“
Poiss arvas sõita nüüd nõnda kinnise õueväravani, säält oleks kult muidugi tagasi pöörnud ja ära väsides juba vähema kiirusega tagasi sõitnud seakarja juure. Oleks saanud hää pika sõidu!.. Tarvis oli aga nüüd seljast kõvasti kinni hoida, et kult maha ei viskaks.
Kult jõudis heinamaavahelisele teele ja sinna kohta, kus sead palaval ajal röbelemas käisid. Ta tegi korraga järsu käänaku ja tormas kraavi. Aga sinnagi ei jäänud ta peatama; vaid tahtis järsust teispoolsest kaldast heinamaale tormata, aga ta ei saanud kaldast üles, kuigi peaaegu püsti tõusis tagumistele jalgadele, – tal oli ju koorem seljas. Ühes koormaga langes ta tagasi ja natuke puudus, siis oleks ta seljapääle kukkunud ja Sass tema alla. Nüüd aga kukkusid küll mõlemad. Sass kukkus seliti poriauku sea kõrvale, kes pooliti jalule jäi. Siga pistis tulise kiirusega kraavist jälle välja ja kodupoole. Sass pidi rabelema külje pääle, enne kui sai üles tõusta. Uus kuub tilkus venivast porist, mida sead paari palava nädala jooksul olid valmis tallanud. Sassi käed olid porised, püksid porised, ka kael ja juuksed olid porised. Pori oli ka krae vahele läinud ja kõrva tunginud. Seljatagant vaadates oli poiss tõesti nagu porirull. Ei aidanud muu nõu kui poiss läks koju riideid vahetama ja ennast puhtaks pesema.
Sääl luiskas ta pererahvale, et ta kogemata kraavi olevat kukkunud: kult läinud röbelema ja tahtnud heinamaale minna, tema tahtnud siis üle kraavi karata, et kulti tagasi kihutada, libatanud aga ja kukkunud kraavi. Pererahvas uskus poisi juttu ja laskis sead seniks koju ajada, kui poiss oma uued riided aia otsa kuivama pani ja enda puhtaks pesi.
Aga juba lõunajal teadis kogu talu, et poiss oli sea seljast kraavi kukkunud. Lehmakarjane Villu oli eemalt seda ratsasõitu jälginud ja jutustas kodus suure naerulagina saatel Sassi äpardusest.
Sass haudus nüüd kättemaksmist. Ta pidas kavalat nõu. Villule hakkas ta ratsasõitu sea seljas ülistama:
„Vaata, Villu, sellest pole veel ühtki häda, et kult mu kraavi viskas! Kraavist saab ju välja jälle! Oleksid sa tunnud aga seda mõnu, mis see sõit tõi! Noh, ma olin ise ikka rumal ka. Ma ei sõitnud ju nõnda nagu sea seljas sõitma peab. Ma olin nagu hobuse seljas, silmad ettepoole. Noh, hakkaski siga tagumisi jalgu taevapoole pilduma ja viskas mu kraavi. Sea seljas peab nõnda sõitma , et silmad on tahapoole. Siis hoia aga sabast kinni ja siga ei saa enam jalgu üles pilduda. Sabast juhi siga just nagu ohjadest igale poole. Lind juhib oma lendu ka sabaga ja sigagi nimetatakse mõnikord h a r j a s l i n n u k s!“
Nagu öeldud, oli Villu niisugune poiss, keda Sass võis petta. Villul tõusiski himu kord ka sea seljas sõita. Kord võetigi see asi ette. Sass ei soovitanud kuldiga sõita, sest see olevat ikka natuke nagu peru. Ise ta aga kartis seda kulti, nõnda et lähedalegi hästi enam ei julgenud minna: ta oli aga lubanud Villut aidata sea selga ronimisel. Sass soovitas orika seljas katsuda. Ta sügas orikat ja käskis nüüd Villut tagurpidi orika selga istuda. Villu istuski ja orikas laskis seda üsna rahulikult sündida. Aga orikas jäi paigale oma koormaga, nagu viimasel ajal alati, ega liikunud sammugi. Sass käskis nüüd sabast kinni võtta. Villu võttis sabast kinni ja kummardus sabapoole. Sass hüüdis nüüd: „Sikuta sabast!“


Ado Köögardal kirjutas jutu „Sõit sea seljas“ 18. detsembril 1925, jutt ilmus lasteajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 9 1926. aastal.