VANA KADRI

„Meil pole siin mitte jäädavat linna, vaid meie otsime tulevat.“
Inimesepoeg ütles:
„Rebastel on augud ja lindudel pesad, aga inimesepojal ei ole mitte aset, kuhu ta oma pea võiks panna!“
Sellega tahtis ta näidata oma järelkäimise raskust, mis avaldus just koduta olekus. Kodu on kõigile armas nimetus; vähe on neid inimesi, kes ei igatseks enesele omandada paika, mida ta võib õigusega nimetada omaks koduks. Mõnele inimesele ei lähe see aga mitte korda, et ta enesele oma kodu saaks muretseda…
Kadri teenis mitukümmend aastat ühes ja sellessamas talus. Ta oli vanaks tüdrukuks jäänud. Vanemad olid tal olnud vaesed inimesed. Ei olnud Kadri neilt midagi pärinud – ei kodu ega varandust. Kes aga vaest tüdrukut kosib, kui rikkaid saada on! Kadri ei olnud ka mitte ilus, et mõni sellepärast teda iseäranis oleks ihaldanud. Inetu ta küll ka mitte ei olnud, aga ta ei olnud mõni tõmmaja tüdruk, vaid alati aus ja karske. Õde Mari oli elavam ja leidiski lõppeks omale mehe, majakese ja tütre. Kadri jäi aga üksinda.
Kadri sai vähe palka: üksnes 20-30 rubla aastas, aga selle pani ta peaaegu täielikult hoiule. Ei ta raiskanud kopikatki tühja-tähja ehteasjade peale. Nõnda oli ta enesele mustade päevade jaoks juba mitusada rubla kogunud.
Oli talus lesk sulane. See teenis suvel, talvel oli aga oma käe peal ja puhkas suvist väsimust, luges mõnikord ka tähtraamatut ja kõige vanemat lauluraamatut, käis metsas luuaraagusid otsimas, valmistas ise enesele toitu, magas ja ei teinud talvel muu ühtigi. Korraga hakkas ta nüüd Kadrit aitama vett kanda, sigu sööta ja muid raskemaid töid teha. Kadri raha meelitas teda ja ta tahtis Kadrit naiseks võtta. Kadri mõtles korra temale minnagi, aga hakkas arvama:
„Mis ma 50 aastane inimene enam mehele lähen! Oleks see 10-15 aastat varemalt juhtunud, siis oleks maksnud minna: oleks siis vast lapsed olnud, need oleksid vanaduspäivil oma ema aidanud. Aga minusugusel vanal inimesel ei ole enam lapsi. Saan mehele minnes üksnes vana kurja mehe veel kaela!“
Kadri andis sulase kosjajutu peale põiklevaid vastuseid. Ta ei tahtnud otsekoheselt ei ütelda, et inimest mitte pahandada. Sulane nägi, et Kadrist asja ei saa, ja ta ei aidanudteda enam veekandmisel. Nõnda jäigi Kadri vanaks tüdrukuks.
Talu, kus Kadri teenis, sai temale nii armsaks, nagu kodu iialgi saada võib. Ka oli seal veel midagi, mis teda järjest rohkem sidus selle kohaga. Igal inimesel on nimelt tung oma hinge kellegisse istutada, et ta siis, kui inimene ise sureb, osa tema hingest just nagu edasi elaks maa peal. Sellepärast igatseb iga mõistlik abielupaar enesele lapsi. Et Kadril enesel nagu ausal vallalisel inimesel lapsi ei olnud, siis andis ta oma südame headusele kõige suurema mõõdu perevanemate kahele lapsele. Nende nimed olid Aadi ja Elli.
Lapsed olid sellepoolest väga rikkad, et neil oli nagu kolm ema. Need olid: nende oma ema, siis vanaema ja Kadri ka. Need kolm armastasid neid peaaaegu ühetasa. Lapsed jäid korra haigeks. Leetrid möllasid igalpool ümberkaudu. Karjapoiss Hermann käis koolis ja jäi seal ühes hulga teiste lastega haigeks. Kool suleti. Hermann toodi koju ja haigus hakkas tema küljest ka lastele. Olid siis palavikus ja hingasid raskelt, ihu punane nagu tuli, Aadi ja Elli. Karjapoiss oli juba terveks saamas; tema oli ka vanem, tal polnus suuremat häda ühti. Lapsed olid aga väiksed, Aadi 5 ½ ja Elli 2 ½ aastane. Kordamööda käisid nende ühise haigevoodi ees ema, vanaema ja Kadri, vahetevahel seisid nad seal koguni korraga. Kõik kolm nutsid, nähes haiguse raskust. Kui ükskord haigus lahkus, siis olid kõik kolm ühtlasi rõõmsad ühes lastega.
Ka lapsed armastasid kõiki kolme peaaegu ühetasa. Igaühe käest said nad ju oma jao.
Ema andis neile süüa, ja ta muretses neile ikka paremaid suutäisi, kui teised said.
Vanaema oli iseäranis siis tarvilik, kui isa laste peale mõne nende pahateo pärast väga kuri oli ja vitsu anda ähvardas: vanaema kaitses siis. Ta võttis lapsed oma tuppa ja seal ei olnud isal enam ühtki õigust. Vanaema selgitas seal lastele, mis nende teos paha oli olnud, ja lapsed tõotasid teine kord seda mitte enam teha. Siis lepitas vanaema neid ka isaga ära.
Kadri oli jälle see, kellelt lapsed iga asja järele pärisid. Lastel on ju ikka väga palju küsida ja pärida. Ema ja vanaema ei jõudnud nii palju vastata, kui väikesed suud küsida jõudsid; nad said tihtipeale lõppeks ka pahaseks laste peale. Aga Kadri pahaseks ei saanud. Ta vastas ja rääkis lastega alati heameelega.
Suvel pühapäiviti võttis Kadri, kui tal vaba aeg oli, mõnigikord lapsed käekõrvale ja läks nendega kas põllupeenrale ehk metsa marjule. Nopiti maasikaid. Kui neid alles vähe oli, siis aeti nad kasteheina kõrre otsa ja tehti nõnda lastele verevad helmed. Rõõmustati küll alati iga ilusa maasika pärast, mida leiti. Kui veel leiti mõni maalapikene täis punetavaid maasikaid, siis hüüdis Kadri:
„Tulge, lapsed, sööge laualt, mida Taevaisa ise teile siin on katnud! Vaadake, kui ilusad maasikad ja kui palju neid on! Ärge neid aga tallake! Noppige aga rahulikult: jätkub teile mõlemale! Õde jätab ikka heameelega oma vennale, ja vend jätab õele.“
Muidu juhtus ju seda, et lapsed tõuklesid, üksteise eest marju ära võtta püüdsid ja sealjuures mõnegi ilusa marja hoopis ära tallasid.
Kadri õpetas neid ka vaarrikaid, mustikaid, pohle ja jõhvikaid korjama. Mõnikord viis ta lapsed ka seenile ja näitas neile, mis on söödavad seened ja hoiatas mürgiste seente eest:
„Kui teie onu Tõnis Poolamaal väeteenistuses oli, näe, siis Vene sõdurid – need ju va´ rumalakesed – korjanud metsas seeni ja võtnud ka kärbseseened sekka. Siis küpsetanud nad seeni ilma kupatamata ja söönud. Neli meest surnud ära! Ärge neid seeni ka mitte käega katsuge! Ilus nägu, paha magu!“
Talvel viis Kadri omal vabal ajal lapsi kelguga sõitma, vastlapäeval koguni suure saaniga.
Ema õpetas lapsi talvel voki juures lugema: ise ketras ja laps luges. Isa katsus õhtul järele, kas selle päeva jaoks määratud tükk ka ära oli õpitud. Juhtus aga, et tükk õhtuks ei olnud selge. Lapsed kartsid isa pahandamist ja palusid ikka Kadrit, kui see väljast õhtuks tuppa tuli, et tema neid õpetaks. Kadri õpetaski isa tulekuks kas lugemistüki või mõne katekismuse tüki, mis just õppida oli antud, päris selgeks.
Kui Kadri linnas käis, siis kulutas ta harva raha, vaid mõne tarviliku asja peale, aga lastele ei unustanud ta, vaatamata oma kokkuhoidlikkuse peale, iialgi saia ja kompvekki tuua. Kui lapsed alles väikesed olid, siis sõidutas ta neid omas süles ja laulis sinna juure:
„Tpruu, sõida Riiga,
Taat Tall´na linna,
Too lapsel´ saia!“
Kui laps aga pahas tujus oli, siis soovis ta omas laulus saia asemel ka vitsu; siis kadus paha näoilme peagi.
Nõnda olid lapsed Kadriga kõigis asjus hingeliselt hästi kokku kasvanud. Neid ühendasid temaga küsimused ja vastused, jutud ja laulukesed, mõistatu- ja vanasõnad, maasikad ja muud marjad, seened ja pähklid, kevadlilledest lastele punutud pärgadega, suvi ja sügis, talv oma lumimemmede ja kelgusõiduga, ühe sõnaga kõik hea, mida taevane Isa inimestele rõõmuks annab omast heldest käest. Igas kohas oskas see lastesõber lastele mõnd näidata, seletada, teha, anda. Kõik seda tegi Kadri alati nõnda, et ei jäänud hooletusse ükski töö, mida peremees või perenaine temale teha andis.
Ei näinud ka ükski, et Kadri oleks mõne inimese või looma peale vihaseks saanud. Kui Aadi korra pika piitsaga noort varest taga ajas ja korraga varesele hoobi pihta sai, nõnda et lind maha langes ja suri, siis oskas Kadri poisile nõnda asja ära seletada, et poiss tõotas iialgi enam ühtki lindu ega looma asjata lüüa. Ta läks, mattis varese maha, tegi hauakünkagi ja künkale istutas lilli. Tal oli kahju noorest elust, mis asjata hävines.
Lapsed armastasid oma sõpra nõnda, et nad temast kusagil maha jääda ei tahtnud. Kui Aadi juba nii suureks oli kasvanud, et teadis, et mehed võtavad naist ja naised lähevad mehele, siis ütles ta korraga Kadrile:
„Kui ma suureks kasvan, siis võtan su ära! Siis võid aöati jääda meie juure!“
Selle peale vastas Kadri: „Lapseke, sa ei tea, mis räägid! Sinu naine on küll alles sündimata! Hea seegi, kui sa suurest pärast veel meeles pead, et sul on olnud vana Kadri, kes sind mõne asja poolest õpetas! Aga lapsed unustavad suureks kasvades omad lapsepõlve sõbrad enamasti ikka ära!“
Kadri rääkis vahetevahel lastele omast liginevast vanadusest ja talust lahkumise vajadusest, kui ta ükskord enam ei jõua tööd teha. Siis läigatasid Kadri enese silmaski pisarad. Lapsed hakkasid aga nutma ja palusid:
„Kadri, ole pai, ära mine meilt ära!“…
Aeg möödus kiiresti oma mitme aastaga. Kadri vananes ja tundis, et ta enam ei suutnud päev päeva kõrval rasket talutööd teha. Et tal raha oli kogutud, siis otsustas ta puhkusele asuda ja üksnes mõnikord siin ja seal päiviti tööl käia.
Aga kuhu elama minna? Kõige parema meelega oleks ta jäänud sinnasamasse, kus need kaks last olid, kellesse oli ta osanud mahutada osa oma sõbralikku head hinge. Aga ta ei jäänud ometi sinna talusse, mis oli mitukümmend aastat olnud tema kodu ja temale väga armsaks saanud: Kadri nägi, et seal isegi olid üksnes kitsad talutoakesed, mida kulus teistelegi ja iseäranis mõnele teisele, kes tema asemele teenima pidi tulema. Kadri vend oli surnud, aga sellelgi polnud oma kodu. Kadri läks oma õe juure, kes elas üksnes oma mehe ja tütrekesega omas majakeses metsa veerel oja ja mäe taga.
Et taluga, kus ta rohkem kui pool eluaega oli veetnud, ühendusse jääda, palus Kadri oma riidekirstule taluaita ruumi, mida temale ka heameelega lubati.
Siis läks ta oma uue kodu poole. Lapsed läksid teda saatma. Õue all ojakese siipool kaldal jättis Kadri nuttes lastega jumalaga. Elli oli siis juba seitsmeaastane, Aadi kümnene.
„Lapsekesed, olen vana, ei jõua enam palju tööd teha, pean lahkuma. Pidage mind meeles, nagu mina teidki pean. Küll ma tulen teid vaatama ja küll tulete ehk mind ka vaatama! Pole ju palju maad sinna – kõigest versta kolm.“
Ta läks. Üle oja kaasiku äärel seisatas ta veel korra, vaatas tagasi talu poole, mis oli olnud tema kodu ja mis nüüd võõraks pidi jääma. Kadri ohkas südamest:
„Mul pole siin mitte jäädavat linna!“…
Siis hõikas ta veel lapsi:
„Lapsed, minge nüüd tagasi, muidu kukub Elli vast veel vette!“
Siis läks ta, väike riidekomps käe otsas, oma uude koju, kus elas küll ta õde, aga mis ometigi ei olnud pooltki nii armas kui endine kodu, millega ta oli hästi harjunud.
Ta läks sagedasti oma riidekirstu juures endises kohas ja sai ka lastega kokku. Igakord oli ta tulles rõõmus ja minnes kurb.
Kadri oli terve eluaeg armastanud kirikus käia ja Jumala sõna lugeda. Nüüd oli tal aega rohkem ja ta tarvitas seda selleks, et rahurõõmusõnumit jäädavast, taevasest kodust enesele täiesti kätte saada. Tema südames hakkas iseäralise hooga elama sõna:
„Meil pole siin mitte jäädavat linna, vaid meie otsime tulevat!“ Ometi tundis ta, et ta oli veel ikka väga armsasti seotud selle üleoja talu ja sealsete lastega.
Lapsed kasvasid, Kadri vananes, Aadi hakkas juba kaugel linnas koolis käima. Kooliajal sügisel suri vanaema. Aadil ei olnud võimalust pika maa tagant matustele minna. Kui ta järgmisel suvel Kadriga kokku sai, küsis see:
„Aadi, kas sa oled vanaema haual ka käinud?“
Punastades pidi Aadi ei ütlema.
„Lapseke,“ ütles Kadri, „vanaema armastas sind väga, aga sul ei ole küll mitte armastust tema vastu, kui sa kordagi veel tema haual ei ole käinud! Ega sa küll ükskord vist ka minu hauale ei tule!“
Enesel läikisid silmis sealjuures kaks jämedat pisarat.
Veel möödusid aastad. Kadrile jõudsid seitsmekümnendad eluaastad kätte. Siis jäi ta ühel talvel haigeks. Kerge külmetus, aga palju vana inimene välja kannatabki! – ta on nagu väike laps, õrn tuulte ja külma vastu, nagu lillekene. Raskelt hingas ta palavikus. Siis tundis ta ka seda, et elu on lõppemas.
Õde, õemees ja nende tütar olid haigevoodi ees. Nad olid Kadrile ka väga armsad. Ta ei olnud küll oma elu kestusel üldse kedagi vihanud. Ta armastas kõiki inimesi. Aga kõige kallimad olid temale ometi lapsed sealt talusr, kus ta kaua aastaid elanud oli.
Aadi ja Elli olid täiskasvanud, leeris juba ammu ära käinud. Neid tahtis surija veel korra näha enne seda, kui ta, nagu ta ütles, koju jõuab. Aadi oli aga kaugel linnas. Elli oli ometi kodus. Kadri saatis temale sõna. Käskjalg kuulutas:
„Kadri hakkab surema. Ta tahab sind veel näha. Tule õige ruttu!“
Elli hakkas riietuma. Seal tuli keegi, kes temal pool tundi aega ära veetis.
Surija ootas. Käskjalg jõudis tagasi ja ütles, et Elli peagi tulevat. Kadri ootas ja ütles:
„Ma tahan temale veel midagi ütelda!..“
Natukese aja pärast ohkas ta:
„Oh jumal, mus surm on ligidal, miks ei tule Elli juba?“
Kange igatsus Ellit enne oma surma näha vallutas Kadri meeli. Üle oma voodipeatsi püüdis ta veel ikka vaadata akna poole oma raugeva jõug, et kas Elli juba ei ole nähtaval…
Siis korraga ohkas Kadri:
„Koju, koju, vaikse rahu poole!..“
Sügavalt tõmbas ta hinge ja surigi… Elli oli liig kaua oma külalisega juttu ajanud. Ei jõudnud sureva Kadri hing niikaua ihu sees püsida, kuni Elli pärale oleks jõudnud.
Veerandtunni pärast vaatas Elli Kadri tardunud silmadesse, nuttis ja surus kinni need silmad, mis näisid olevat täis ootamist ja igatsemist. Ei saanudki Elli teada, mida Kadri temale veel ütelda tahtis. See pidi olema küll midagi armast ja head.
Siis maeti Kadri maha. Lihtne puuristikene pandi hauale. Aadi Kadri matustele ei saanud, tal pidid varsti tulema pulmad, aega ei olnud ja kauge maa oli ka. Elli hoidis matuserongis Kadri risti omas käes.
„Ei tea, kas sa ükskord minugi hauale tuled!“ oli Kadri Aadile korra ütlenud etteheitvalt, miks ta vanaema haual ei olnud käinud.
Aastad on möödunud. Aadi on käinud siiski juba mõlemal haual.
Vanaema hauda oli kerge leida, sest selle peal on raudrist, mis kuldkirjaga kuulutab, ke seal all puhkab.
Kadri hauda ei ole nii kerge leida. Peab enne küsima, missuguse puuristi ja rohtunud hauakünka all puhkab see elust väsinud ustav süda, kes kaht kasvavat võõrast last väga kalliks pidas. Aadi paneks sinna hauale küll ilusa raudristi, aga ajad on kitsad; elu kallis ja raha vähe. Aadi hea tahtmine on küll ka kallis asi, ometi vajub Kadri hauaküngas mõnekümne aasta pärast päris maatasa ja siis ei tunne asegi enam inimest, kes korra elas ja liikus maa peal.
„Meil pole siin mitte jäädavat linna…“